“Minu näoga onu” lõhnab ümmarguse maailma järele

Kati S. V. Murutar
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vanal riukamehel Raivol (Roman Baskin) õnnestub luua ridamisi piinlikke episoode, millega Hugo (Rain Tolk) romantilised plaanid rikkuda.
Vanal riukamehel Raivol (Roman Baskin) õnnestub luua ridamisi piinlikke episoode, millega Hugo (Rain Tolk) romantilised plaanid rikkuda. Foto: Kaader filmist

Andres ja Katrin Maimiku “Minu näoga onu” on tõsielujuurne pereprodukt, milles on kõik Eesti filmi osised ja omadused. Ent see pole veniv-halav, vaid malbelt võimas EESTI FILM.

Stiilselt valuliku pildipillerpalli iga episood paiskab ruumi tuttavaid lõhnu. Kopitus ja kärakameri. Adru okastraadis ja piimakohv tolmunud lapsepõlvekodu vammihõnguga. Kalmukuused ja sinised kilesussid. Sellest ruumist elamusega ja senisest elusamana väljunute ühine hinnang on: vägev!

Gurmaanide rõõmuks on onusaagas õrnalt äratuntavaid valguse ja kaamera mängu tsitaate Tarkovskilt ja Bergmanilt. See teeb teose globaalseks. Ja maailma ümmarguseks. Niisiis pole oluline, et Andres Maimik räägib eksabikaasa abiga oma papa tõsielulise loo ning teeb seega talle mõistva-andestava ja andestust paluva kummarduse. Tuttav teema.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles