Tulevikuski tuleb minevikus elada

Grete Naaber
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Andres G. Adamson

Keldi kasvatas üksi üles kaks poega. “Kui mees ära läks, otsustasin: ta on minule surnud, tühi koht. Sain aga tunda, et tulevikuski tuleb minevikus elada, olgu see nii vastumeelne kui tahes,” räägib ta. Keldi ei hala ega kiru kedagi, vaid tõdeb: “Minevik annab õppetunnid, millest on tulevikus kasu.”

Kogu päeva oli Keldil külm olnud. Ta pani kamina küdema. Poisid, üks lasteaia-, teine koolilaps, rõõmustasid: saab sooja. Söök oli valmis, oodati isa. Noorem poeg teatas, et nägi isa Astridiga lasteaiast mööda minemas. “Ma vaatasin just aknast välja,” ütles poeg. “Kas võite natukeseks üksi jääda?” küsis Keldi mõttega minna sõbranna Astridi poole. “Mängivad Astridi mehega kaarte,” mõtles ta.

Sõbranna elas kõigest viie minuti kaugusel. Keldi leidis mõlemad elutoas laua taga istumast, veinipokaalid ees ja küünal hubisemas. “Kus sinu vanamees siis on?” küsis ta naljaga pooleks. Istujad vaatasid teineteisele otsa. Keldi üllatus. Mees hakkas kogeldes rääkima, Astrid toksas teda laua alt jalaga. Parem, kui Keldi poleks kuulnud, mida ta kuulis: tema mees ja Astrid on otsustanud kokku jääda. Nende romaan olevat juba viis aastat kestnud ja mõlemad imestasid, kuidas Keldi midagi ei märganud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles