Pärast pingelist valimisõhtut ja -ööd hakatakse sel nädalal selge peaga tõmbama võimujooni. Kahes Pärnumaa vallas ei ole võimuga probleemi: see on kindlalt hoitud. Jutt on Kihnust, kus peale võimulolijate rohkem tahtjaid polnudki ja Lääneranna vallast, kus samanimeline valimisliit lõi platsi peaaegu puhtaks. Kihnu läheb ajalukku veel sellega, et saarevallas jõudis volikokku üksikkandidaat.
Häädemeestel, Põhja-Pärnumaal, Saardes ja Toris tuleb alles kokku leppida, kes kellega käima hakkab.
Pärnus pole jõujooned samuti veel paika loksunud. Pärnut kaheksa aastat tüürinud Toomas Kivimägi valimisliit andis oma vere ja tublimad liikmed valimisliidule Pärnu Ühendab ja Reformierakonnale. Võrreldes nelja aasta taguse viie mandaadiga viis Kivimägi oma erakonna nüüd võidule, kindlustades üheksa kohta volikogus. Paraku maksis ta sellega lõivu omaenda häältekogusest.
Võrreldes 2013. aasta valimistega sai Keskerakond kaks kohta vähem, kuid Kadri Simson kui kandideeriv minister tegi häälterekordi valitsusliikmete hulgas.
Peaasi, et kohalikud poliitikud oma võtetest ise ninali ei lendaks.
Isamaa ja Res Publica Liit parandas oma positsioone kolme koha võrra ja sotsiaaldemokraadid oleks pildilt äärepealt kukkunud.
Romek Kosenkraniuse veetud valimisliit Pärnu Ühendab ja Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on mõlemad edukalt Pärnu linnavolikokku kandideerinud uustulnukad.
Nüüd tuleb selgusele jõuda, kellest saaksid mõttekaaslased ja Suur-Pärnu edendajad järgmiseks neljaks aastaks. Tavaline on, et koalitsioonileppe nimel tuleb kõigil osalistel teha milleski mööndusi ja üldise kasu nimel mõnest lubadusest loobuda. Mis on see, millest ei loobuta? Milles aga annab kokku leppida? Kas poliitikud on valmis ulatama üksteisele kätt koostööks või on käsi juba siilinahkses kindas?
Suuri kombinaatoreid on parem peljata. Peaasi, et kohalikud poliitikud oma võtetest ise ninali ei lendaks.