Kindlasti on igaüks meist kas või kord elus pärast tulist sõnasõda kahetsenud: „vaat nii oleksin pidanud ütlema" või "miks ma küll talle niimoodi ei ütelnud!“
Vaikimine on kuld
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuid juba sajandeid tagasi oli käibel tarkus: rääkimine – hõbe, vaikimine – kuld.
Kõik on ju sellest kuulnud. Ometi meenub ka mulle õpetlik vanasõna alles siis, kui olen kellelegi tõtt näkku paisanud ja lausa tülli läinud. Kusjuures olen öelnud ainult seda, mida tõepoolest mõtlesin. Aga oli siis seda vaja? Kas ikka pidi välja ütlema oma arvamuse, kui selle peale venisid kaaslaste näod pikaks ja saabus piinlik vaikus ...
Kas oli vaja nähvata ülemusele, et ta on tavaline kubjas ja ta tool on sisuliselt tühi, sest ajud on sealt jalutama läinud? Või kallimale, et ta ei tantsi, vaid kargab nagu kits. Või sõbrannale, et oma uues baretis näeb ta kohe kindlalt kümme aastat vanem välja. Sellisest aususest polnud muud kui ainult ebameeldivused.
Endised kolleegid rääkisid kaua isekeskis, kui julge ja otsekohene ma olen. Uut töökohta otsisin aga veelgi kauem. Kallim enam ei helistanud. Sõbranna räägib siiani igal tänavanurgal tuttavatele, kui kade ja õel inimene ma olen. Igaüks jäi oma tõe juurde ja kõik nad on minu peale solvunud. Kas on siis õigem raiuda tõde otse näkku, sosistada selja taga või olla hoopis vait?
Mis aga on tõde, sellele otsis vastust juba prokuraator Pontius Pilatus palju aastaid tagasi. Kui isegi tema seda ei teadnud, mis siis mina? Mina võin ju arvata, et mul oli õigus, võin alati vabandust paluda ja emotsioonidega väljapaisatud sõnad tagasi võtta. Kuid tundeid, mis need sõnad tekitasid, enam kuidagi tagasi ei võta. Võib ju öelda üht ja sama mõtet umbes viis tuhat korda eri moel. Või siis üldse vait olla. Keegi ei armasta tõde. Kas sellepärast, et tavaliselt jagame laitust pillavalt ja kiitust kitsilt? Nii tundubki, et tõde on suuremas osas mõeldud laituse väljaütlemiseks.
Mõnikord tahaks jagada õpetussõnu või hoiatada kaaslast, et tal on midagi korrast ära, kas või välimuses. Kas on silmavärv laiali läinud või sukkpüksid katki. Kuid tänu asemel nähvatakse: „Mis see sinu asi on!“
Kuidas jääda viisakaks ja sealjuures taktitundeliseks? Või on jällegi parem vait olla?
Mõni kavalpea oskab oma vaikimisega kõik ümberringi ära petta. Mäletan tudengiajast üht noormeest, kes tundus meile nii salapärane ja arukas. Ta võttis osa meie seltskondlikest vestlustest niimoodi, et mõnikord lihtsalt irooniliselt ühmatas. Ta ei sekkunud kunagi vaidlustesse oma isikliku arvamusega, kui aga keegi seda temalt küsis, kehitas õlgu ja järjekordselt ühmatas. Olime veendunud, et ta teab palju rohkem kui meie, kuid ei taha oma väidetega meie primitiivsust rõhutada.
Üks tütarlaps meie hulgast võitis lõpuks noormehe südame ja avastas vaikimisega hästi hoitud saladuse: noormehel polnudki midagi öelda.
Maailmas on vaikimise tõotusel oskuslikult ülesehitatud usundid. Nende sisuks ei ole mitte rääkimisest keeldumine, vaid mõtteline kahekõne jumalaga, loobumine tühistest sõnadest. Ainult siis, kui vaibuvad reaalse elu hääled, võib tunda kogu olemusega looduse ilu ja armastust.
See on parim moodus õppida tundma ka oma sisemist mina. Hiina ühes külas elab palju vanureid, kel eluaastaid juba üle 100. Nad elavad lihtsat elu ja vaikivad rohkem kui inimesed teistes Hiina piirkondades. Nad on saavutanud hingelise tasakaalu, hea tuju ja rahuliku une.
Nende moto on: vaikid kauem, elad pikemalt.
“Milleks raisata sõnu, elu on niigi napp,
Tundke pausidest mõnu, valage sinna sapp.” Hando Runnel