Reisimise parim osa on kojutulek

Anete Kruusmägi
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Bangladeshi traditsiooniliste kalapaatide taustal maailma pikimal liivarannal Cox Bazaaris.
Bangladeshi traditsiooniliste kalapaatide taustal maailma pikimal liivarannal Cox Bazaaris. Foto: Erakogu

Kerli Nõu on rändur, kes ületanud maagilise 100 riigi piiri. Kes nüüd suurtest reisihuvilistest kohe näppudel oma sihtkohti kokku lugema hakkab, võib ehmatusega avastada, et asi on 100st kaugel. Enamik rännumehi ja -naisi ongi käinud keskmiselt 40–50 riigis. Kerli tunnistab, et 100 riigi väisamine on raha- ja ajamahukas ettevõtmine, mis eeldab teadlikkust.

Vaadates otsa eakaaslasele, kes maailmale kümme tiiru peale teinud, ei oskagi esialgu midagi küsida. Kerli pole aga suu peale kukkunud. “Juba praegu näen, et maailm on üheülbaline: kohad kordavad ennast, ma olen seda kõike juba näinud,” teatab ta minu hämminguks. Kuid kui ta lisab, et jõulude ajal kostab “Aisakell” igast taksost või et igas poes mis tahes ilmanurgas on müügil kokakoola, tuleb paratamatult selle väitega leppida. Nüansside nägemiseks peab pingutama ja sõitma näiteks Paapua Uus-Guineasse. Sepiku jõe ääres enam rõivaid ei kanta.

“Paapua Uus-Guinea pealinn on üks Aasia kallemaid kohti,” räägib Kerli. Öö Harju keskmises hotellis maksab 200 eurot. Võrdluseks: Bali põhjaosas saab sellest poole odavamalt veeta öö uhkes villas. Hinnad on Paapuas nii kõrged aga seetõttu, et seal leidub palju hinnalisi maavarasid.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles