Lõppenud kohalike valimiste pohmellis algas parlamendis riigieelarve lugemine. Kui valitsus numbritega juba jupi aja eest ühele poole sai, esines peaminister Jüri Ratas meedias ja meiegi veergudel rõõmuhüüatusega, et esimest korda leiab Eesti kukrust üle kümne miljardi euro.
See on summa, mis käib tavalisel inimesel üle mõistuse. On seda palju või vähe? Aitab vaid võrdlus. Kui piirdume Baltikumiga, hoiame esikohta, edestades nii Lätit kui Leedut. Eksperdid on meie edu seletanud lõunanaabritest parema maksekäitumisega. Teisiti öeldes: meie maksumaksjad on vastutustundlikumad.
Sõna “vastutustunne” on takjana haagitud kogu seekordse riigieelarve arutelu külge. Ratas alustas deklareerides, et riigieelarve on vastutustundlik. “Vastutustundetu” kuulub mantrana opositsioonipoliitikute sõnavõttudesse.
Vastutustunnet on defineeritud kui tagajärgedega arvestamist. Samuti sisaldab sõna vihjet suhtelisele, tunnetuslikule, hinnangulisele komponendile. Kas tunneme vastutust? Sõltub isikust.
Eesti riigi rahakasutus võiks olla kaalutletud, mõistlik, eesmärgistatud ja isegi nutikas.
Selle mõiste üle pikemalt arutlenud religioonipsühholoogi Tõnu Lehtsaare sulest pärineb lause: “Vastutustundetule on vastutusest raske rääkida, sest tundetul on tundlikest teemadest üldse raske aru saada.”
Põhjus, mille tõttu vastutustundlik-vastutustundetu-skaalal hinnanguid vahetatakse, peitub faktis, et valitsus on mööda läinud ekspertide, sealhulgas Eesti Panga soovitustest ja hoiatustest.
Nii on seekordne eelarve miinusmärgiga või nagu rahandusminister Toomas Tõniste öelnud: tasakaalulähedases seisus, vaid 0,25 protsendi kaugusel balansist. Millistel kaalutlustel ekspertide nõuannete vastu toimitakse? Just see küsimus vajab vastust, selmet kõlavalt deklareerida, et plaan on ilus ja hea.
Eesti riigi rahakasutus võiks olla kaalutletud, mõistlik, eesmärgistatud ja isegi nutikas.