Telefonikõne, mis muutis elu

Foto: JJ-Street

Kerli Kiiler oli alati olnud tegus noor naine. “Minu elu oli üpris tavaline, käisin keskkooli lõpuklassis, tegelesin tantsimisega. Mulle meeldis ennast liigutada, trennivabu päevi peaaegu polnudki,” rääkis ta elust enne saatuslikku telefonikõnet.

Harjunud aktiivse elustiiliga, hakkas ta ajapikku täheldama, et väsis kiiremini ja kiire liikumine võttis hingeldama. “Mäletan, et lamades oli raske olla, õhk ei käinud üldse läbi. Eriti hull oli asi siis, kui mul tuli pikali lesides naeruhoog peale. Siis pidin ruttu ennast külili keerama või püsti tõusma, et üldse mingigi õhk läbi tuleks, hing oli ikka täiesti kinni,” meenutas Kiiler haiguse esimesi märke. Kuna tema põhitantsustiil vajab palju painduvust, hakkas naine tajuma, et selga venitades (täpsemalt sillas olles) ei saanud enam üldse hingata. “Iga kord, kui hingasin läbi suu sügavalt sisse, oli tunda ja kuulda tugevat kahinat,” tõdes ta.

Kuigi Kiiler märkas oma hingamises muutusi, ei pööranud ta neile erilist tähelepanu. “Ausalt öeldes ei teinud ma neist suurt numbrit isegi siis, kui asi päris hull oli. Tagantjärele mõeldes ei teagi, miks ma ei läinud kohe arsti juurde. Mõtlesin, et ei ole mul häda midagi, inimestel on tõsisemaid probleeme,” kõneles Kiiler.