Kerli Kiiler oli alati olnud tegus noor naine. “Minu elu oli üpris tavaline, käisin keskkooli lõpuklassis, tegelesin tantsimisega. Mulle meeldis ennast liigutada, trennivabu päevi peaaegu polnudki,” rääkis ta elust enne saatuslikku telefonikõnet.
Tellijale
Telefonikõne, mis muutis elu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Harjunud aktiivse elustiiliga, hakkas ta ajapikku täheldama, et väsis kiiremini ja kiire liikumine võttis hingeldama. “Mäletan, et lamades oli raske olla, õhk ei käinud üldse läbi. Eriti hull oli asi siis, kui mul tuli pikali lesides naeruhoog peale. Siis pidin ruttu ennast külili keerama või püsti tõusma, et üldse mingigi õhk läbi tuleks, hing oli ikka täiesti kinni,” meenutas Kiiler haiguse esimesi märke. Kuna tema põhitantsustiil vajab palju painduvust, hakkas naine tajuma, et selga venitades (täpsemalt sillas olles) ei saanud enam üldse hingata. “Iga kord, kui hingasin läbi suu sügavalt sisse, oli tunda ja kuulda tugevat kahinat,” tõdes ta.