Telefonikõne, mis muutis elu

Foto: JJ-Street

Kerli Kiiler oli alati olnud tegus noor naine. “Minu elu oli üpris tavaline, käisin keskkooli lõpuklassis, tegelesin tantsimisega. Mulle meeldis ennast liigutada, trennivabu päevi peaaegu polnudki,” rääkis ta elust enne saatuslikku telefonikõnet.

Harjunud aktiivse elustiiliga, hakkas ta ajapikku täheldama, et väsis kiiremini ja kiire liikumine võttis hingeldama. “Mäletan, et lamades oli raske olla, õhk ei käinud üldse läbi. Eriti hull oli asi siis, kui mul tuli pikali lesides naeruhoog peale. Siis pidin ruttu ennast külili keerama või püsti tõusma, et üldse mingigi õhk läbi tuleks, hing oli ikka täiesti kinni,” meenutas Kiiler haiguse esimesi märke. Kuna tema põhitantsustiil vajab palju painduvust, hakkas naine tajuma, et selga venitades (täpsemalt sillas olles) ei saanud enam üldse hingata. “Iga kord, kui hingasin läbi suu sügavalt sisse, oli tunda ja kuulda tugevat kahinat,” tõdes ta.

Kuigi Kiiler märkas oma hingamises muutusi, ei pööranud ta neile erilist tähelepanu. “Ausalt öeldes ei teinud ma neist suurt numbrit isegi siis, kui asi päris hull oli. Tagantjärele mõeldes ei teagi, miks ma ei läinud kohe arsti juurde. Mõtlesin, et ei ole mul häda midagi, inimestel on tõsisemaid probleeme,” kõneles Kiiler.

Kiiler pöördus EMOsse (erakorralise meditsiini osakonda) alles seitse kuud pärast probleemide teket. “Teine põhjus oli see, et olin kindel: hingamisraskusi põhjustab mulle varem diagnoositud skolioos – kõverselgsus. Mul oli see juba 50 kraadi, mis on operatsioonivääriline. Nii mõtlesin, et ilmselt selgroog on hakanud organitele rõhuma,” meenutas Kiiler. “Arsti juurde ei tahtnud minna, sest olin kindel, et mulle pannakse kohe toru selga ja tantsimisega on elu lõpuni kõik.”

Tagantjärele mõeldes ei teagi, miks ma ei läinud kohe arsti juurde. Mõtlesin, et ei ole mul häda midagi, inimestel on tõsisemaid probleeme.

Kui talle 2016. aasta alguses rinnale rangluu juurde aga paistetus tekkis, tuli siiski paratamatult abi otsida. “Perearst saatis mind ultrahelisse ja aja seljaarsti (neuroloogi) juurde sain alles aprillikuusse. Ultraheli põhjal ei selgunud paistetuse põhjust,” meenutas Kiiler.

Kaks kuud hiljem tekkis Kiileri kaelale juba umbes rusikasuurune kõrgem koht. “Kuna minu probleem tundus EMOs tühine, taheti mind sealt algul minema saata. Mäletan, et küsiti, miks ei läinud perearsti juurde,” selgitas Kiiler. “Arvasid, et tegemist on treeningujärgse lihaspingega, ja panid igaks juhuks aja hematoloogi ehk vereloomehaiguste arsti juurde.”

Kõigepealt läks Kiiler aga neuroloogi vastuvõtule, kelle vastus oli konkreetne: “Sinu selg ei mõjuta kuidagi sinu organeid, ei kopse ega lihaseid, sul tundub olevat palju tõsisem probleem.”

Päev pärast seda teatas hematoloog kohe, et nüüd on vaja eemaldada üks lümfisõlmedest. “Naersin ja vaatasin teda imestunud pilgul, aga hirmus oli. Arst vastas kurjalt: “Mis sa naerad? Asi on tõsine.” Küsisin, et kui lõikus tehtud, kas siis on kõik korras. Seepeale vastas arst, et “muidugi mitte. Siis saame teada, mis sul viga on ja kas tõesti ongi lümfoom ja on tarvis keemiaravi”,” rääkis Kiiler.

“Mis keemiaravi, mis lümfoom, mis see on?” järjestas Kiiler tollal peas keerlenud mõtteid. Kuna arst ei seletanud, mis üldse on lümfoom, hakkas patsient ise haiguse kohta info saamiseks internetis guugeldama. “Sain aru, et mul on peaaegu kõik sümptomid olemas: jalgade sügelus, öösiti higistamine, hingamisraskused, paistetus kaelal. Sain teada, et ainus ravi on keemiaravi, sest tegemist on vähiga ja see “paistetus” on kasvaja,” nentis ta.

24. juunil 2017 võitis Kerli Kiiler Oslos Ball of Norway tantsuvõistluse. Kogu ravi vältel ei suutnud Kiiler tantsimist jätta ja vaatamata sellele, et lavalt ära tulles nuttis valust, ei loobunud ta esinemistest. Foto: Erakogu

Lõikusel käidud, tuli oodata arsti kõnet. Pea nädal hiljem, kui Kiiler emaga köögis laua taga juttu puhus, heliseski telefon. “Arst teatas: mul ongi lümfoom. Leppisime kokku, et teen esmaspäeval eesti keele riigieksami ära ja lähen järgmine päev keemiaravisse,” jutustas Kiiler. “Panin telefoni ära. Ütlesin emale: “Jah, ongi lümfoom” ja karjusin teises toas telekat vaatavale isale: “Mul on raha vaja, et parukas osta!”

Kohe pärast kõnet läks Kiiler trenni ja sai kokku oma tantsutreeneriga. “Leppisime kokku, et koos saame hakkama. Teadsin, et mulle on toeks vanemad, sõbrad ja kogu JJ-Streeti tantsukool, kus ka ise Pärnus trenne juhendan,” jätkas Kiiler meenutamist.

Edasi viis noore naise tee haiglasse, kus ta sai nii keemia- kui kiiritusravi. “Esimene päev, kui keemiat sain, oli kõige hullem. Tegemist oli minu elu kõige hullema ööga. Sain keemiat õhtu poole, öösel hakkas jube halb, oksendasin terve öö. Mitte miski ei aidanud, süstiti sisse iiveldusvastaseid rohtusid, ikka oksendasin vahetpidamata,” meenutas Kiiler. “Hommikuks olin näost täiesti paistes, nii halb oli olla, midagi aru ei saanud, pea käis ringi. Mida rohkem ainet veeni lasti, seda valulikumaks käsi muutus, veenid läksid rohekaks ja tegid jubedalt haiget. Tundsin, kuidas külmalt põletav vedelik mu naha all on, käsi oli kuradi valus ja mürkidest kergelt roheline.”

Kaks nädalat pärast esimest keemiakuuri hakkasid juuksed kammides välja langema ja juba septembris algas kiiritusravi. “Minu näo järgi tehti mask, mille panin näole, et kaitsta näonahka kergete põletuste eest, mis võivad tekkida. Lamasin kümme minutit masina all, mis käis mu ümber ringi, tegin hingamisharjutusi. Kiiritusravis lastakse ioniseerivat kiirgust, mis hävitab kasvaja koldeid,” selgitas Kiiler, kel pärast esimest kiiritusravikuuri olid kehal kerged põletushaavad ja suu limaskest nii katki, et ta ei suutnud süüa ega rääkida.

Noor naine ületas katsumused tänu perele, sõpradele ja tantsukaaslastele. Nüüd tuleb tal vaid aeg-ajalt kontrollis käia. “Kui sa oled samasugune nagu mina, kes kergelt pelgab arste ega taha “iga väikese” probleemiga neid tülitada, aga sul tõesti tekivad mured, mida enne kogenud ei ole, siis esimese asjana mine kontrolli!” soovitas Kiiler. “Kui mul oleks see (lümfoom) avastatud pool aastat varem, oleks ka ravi olnud lihtsam ja kiirem …” Kuigi haigus oli ränk, muutis see teda lähedasemaks oma perega ja suunas võtma igat rasket hetke kui õppetundi, mis kasvatab paremaks ja tugevamaks inimeseks. “Haigus pani mind pingutama, et ellu viia enda unistused,” võttis Kerli Kiiler oma loo kokku.

2015. aasta septembris tekkisid tõsised hingamisraskused.

7 kuud hiljem, 2016. aasta aprillis pöördus ta arsti juurde.

Kui haigus oleks avastatud 6 kuud varem, oleks ravi olnud lihtsam ja kiirem.