Hambaarstil käimine on midagi, mis ei tekita enamikus mingit elevust. Pigem ärevust, hirmu. Suuresti põhjustavad seda valukartus ja muud ebameeldivad aistingud, mida hambaarstidega seostatakse. Viimastel aastatel on põhjuste nimekirja, miks jätta hambaarstile minemata, lisandunud raha. Kui tengelpungas vilistab tuul, pole mõtet end prožektori alla lamamistoolile sättida.
Nii on hambaarstikabinetist saanud paik, millest hullemat tõepoolest annab otsida. Seda hoolimata moodsate kliinikute pingutustest jätta inimsõbralikku muljet. On ju mitmel pool sisse seatud järelmaksuvõimaluski, et kõhnema rahakotiga patsiendid pärast arstil käimist hambaid varna ei peaks riputama. Inimlik, eks ju?
Tänase lehe tarbijalugu täiskasvanute hambaravihüvitisest kommenteerib hambaarstide liidu juht Marek Vink. Ta on kriitiline hüvitise korra suhtes. Praegusel moel ei ole hüvitisega kaasaminek tohtritele majanduslikult kasulik. Vaade on selgelt äriline. Arusaadav, hambaravi läks seda teed juba ammu.
Sotsiaalministeeriumis, kus hüvitise skeem valmis, ollakse nördinud hambaarstide tõrksuse pärast. Sooviti ju parimat.
Millise meeleavaldusega saab inimene kutsuda riiki ja arste jõudma kokkuleppele?
On selge vastandumine. Protest.
Pärnu Postimees on seisukohal, et inimesed ei tohiks langeda sellise järeleandmatuse ohvriks.
Patsientidele on küsimus praktiline. Riik on lubanud ravi hüvitada, kuid olukorras, kus see õnnestub vaid vähestes kohtades, on see tegelikult kättesaamatu.
Kuigi ministeeriumist on välja läinud ettepanek hüvitise summat tõsta, ei paista praegu, et 50 eurot tooks rohkem hambaarste pardale. Vink näeb sedagi kui kavalat plaani, mille varjus ikkagi tohtrite teenistuse kallale asuda.
Hambaarstid on leidnud viisi, kuidas lepinguid sõlmimata jättes uue korraga seotud rahulolematust demonstreerida. Hambavaluga patsiendil pole aga mingit võimalust oma suhtumist näidata. Millise meeleavaldusega saab inimene kutsuda riiki ja arste jõudma kokkuleppele?