“Siin pole kunagi nii palju rahvast olnud kui täna,” kostis kohalike suust, sest kogudus on väike, alla paarikümne inimese. Ennast kirjanduslukku jäädvustanud, Varbla kihelkonnas sündinud ja Varbla kooli lõpetanud omakandimehe ümbermatmine oli aga sündmus.
Rohekassinine urn kirjaniku põrmuga oli asetatud ikonostaasi ette kahe pika küünla, tema fotosuurenduse ja lillede kõrvale. Kirikukellade kume kõla rõhutas talituse meeleolu. Preester Agaton Paalberg alustas hingepalvet tõdemusega, et Karl Ristikivi enda eest palvetada ei saa, selleks oleme meie. Teadmisega, et paadipõgenikuna Rootsi jõudnud ja seal töötanud ja Stockholmi Metsakalmistule maetud mees on tagasi oma kodumaal.
/nginx/o/2017/10/30/7266095t1h15e0.jpg)