Tarkust taga nõudmas linnaruumis

Nüüdisaegne õpikäsitlus nõuab sootuks teistsugust lähenemist kui aastaid tagasi: pelgalt klassiruumis õppimisest enam ei piisa. Järeltulevate põlvede parema harimise nimel on koolmeistritele on abikäe ulatanud Pärnu linna asutused.

Lähtuvalt õppekavast pakub Pärnu muuseum juba mitmendat korda õpilastele võimalust osa saada kodulinna ajaloost. Raeküla kooli õpilased on alati platsis, kui valminud põnev muuseumitund. Sel korral osaleti tunnis nimega "Mündist mõõgani". Laste kirgi oli kütnud pisut varem avatud samanimeline näitus: kes oli sellest kuulnud, kes seal käinud, kuid seda, mis õpilasi muuseumitunnis ees ootas, ei aimanud keegi.

Kui lapsed muuseumi jõudisd, ootasid neid ees õpetajateks kehastunud muuseumitöötajad Tiit ja Margo. Koolitund algas nii, et tutvustati lastele, kes on arheoloogid, mida nad teevad, kuidas avastatakse põnevaid leide ja kuidas üldse aru saada, mida vana puutükk või roostetanud metallikänkar endast kujutada võiks. Õppetund hõlmas endast muuseumi püsiväljapaneku külastust, et lastel tekiks kujutluspilt kaugest ajast, mil uuritavad esemed maapõue võisid sattuda.

Õige elavaks läks lugu, kui õpetaja Margo kutsus lapsi liivakasti juurde. Seal selgitas ta kuulajaile, kuidas ja millega arheoloogid töötavad. Lapsedki said kätt proovida aarete avastamisel, puhastamisel. Näidati sedagi, mis kahju võib oskamatu leidja aardele teha.

Lastele tundus veider, et peale raha ja ehete on aarded poti- ja kannukilludki. Õpetaja Tiit rääkis, et iga leid jutustab arheoloogile oma loo, mida nemad omakorda edastavad inimestele, oskamatu avastajaga aga leiud ei kõnelegi.

Lapsed said kokku panna arheopusle, mis polnud sugugi kerge ülesanne, ehkki alguses seda tundus olevat. Üllatav oli lastele see, et sama pudel, mis pildil kokku sai, ootas neid ees muuseumi varakambris ja et see leiti

meie oma linnast. Kamber, kus hoitakse muuseumile olulisi leide, oli samuti omanäoline: seal olid spetsiaalsed sisekliimatingimused, et avastatud esemed hästi säiliksid.

Silmad läksid lastel veel suuremaks, kui aardekirstu aardeid nägid. Seal oli kulda, hõbedat, raha, ehteid ja sõjariistugi. Lapsed said teada, mida siis peale hakata ja kuidas toimida, kui leitakse midagi aaret meenutavat. Oluline on, et iga leid täiustaks meie teadmisi kodupaiga ajaloost ega jääks sahtlinurka.

Pärast muuseumitundi oli lapsed väga elevil sellest, mida kõike maapõu võib peita ja mida meile ajaloost jutustada.

Tagasi üles