Statistikaamet on küsitlusuuringuid korraldanud ligemale 15 aastat. Küsitlusuuring tähendab seda, et pöördutakse otse inimese poole ja kogutakse sellist teavet, mida muul viisil ei saa: infot kogemuste, arvamuste, majandusliku olukorra ja elamistingimuste kohta.
Näiteks kui tahame analüüsida Eesti linna- ja maaperede elamistingimusi, ei piisa ehitusregistri andmetest, kus on küll eluruumi suuruse ja tehniliste tingimuste teave, aga puuduvad andmed pere kohta, kes selles elab. Seega on statistikaameti uuringutesse sattunud inimeste valmidus uuringus osaleda Eesti elu kohta tõese pildi saamiseks määrava tähtsusega.
Linnapered ja maapered
Eesti sotsiaaluuringu andmetel oli Eestis 2010. aastal ligikaudu 600 000 leibkonda (leibkond on samal aadressil elav ja ühist raha kasutav inimeste rühm, kelle liikmed tunnistavad end samasse leibkonda kuuluvaks).
Leibkondadest 71 protsenti elas linnas (linn ja alev) ning 29 protsenti maal alevikus või külas. Keskmiselt kuulub leibkonda 2,3 inimest. Kui maal elava leibkonna keskmine elamispind on 80 ruutmeetrit ja neil on 3,2 tuba, siis linnas on leibkonnal kasutada 60 ruutmeetrit ja 2,6 tuba. Üle poole maaperedest elab talumajas või eramus, linnaperedest vaid iga seitsmes.
Maaperede kasutada on küll suuremad eluruumid, kuid sagedasti ei ole need nii heas korras, kui võiks.
Uusi, remonditud ja heas seisus elamispindu on rohkem linnades ja remonti vajavaid ruume maal. Nii väidab üheksa protsenti maainimestest, et nende eluruumi katus laseb läbi.
Samuti esineb maapiirkondades kaks korda rohkem olukordi, kus eluruumi seinad, põrandad või vundament on rõsked. 2010. aastal oli selline elamispind lausa igal viiendal maaleibkonnal. Eluruumides küllaldase valguse puudumist esineb maal samuti sagedamini.
2010. aastal hindas oma tervislikku seisundit heaks või väga heaks pool maainimestest, halvaks või väga halvaks iga seitsmes maaelanik. Olulisi erinevusi siin maa- ja linnapiirkondade vahel ei ole. Varasematel aastatel on linnaelanike hinnangud tervisele olnud paremad, võrreldes maal elavate inimestega.
Samal ajal esines maal enam olukordi, kus viimasel poolaastal ei saanud inimene halvenenud tervisliku seisundi tõttu kas täielikult või osaliselt teha oma argitegevusi. See võib muu hulgas tingitud olla sellest, et maal nõuab igapäevane elu rohkem füüsilist jõudu kui linnas.
Arstiabi kättesaadavusel on nii linnas kui maal kõige rohkem probleeme hambaarstiteenusega. Üheksa protsenti maa- ja viis protsenti linnaelanikest märkis, et vajadusel ei saanud ta hambaarstiabi. Enamasti oli põhjus see, et tasulist hambaraviteenust ei saadud endale majanduslikel põhjustel lubada.
Perearsti kättesaadavust hinnati nii maal kui linnas üldiselt heaks. Eriarstiabi ei saanud vajadusel umbes viis protsenti nii maa- kui linnaelanikest, peapõhjuseks pikk ootejärjekord.
Linnainimese sissetulekud on suuremad
2009. aastal oli Eesti elaniku keskmine ekvivalentnetosissetulek (leibkonna sissetulek, mis on jagatud leibkonna liikmete tarbimiskaalude summaga) 565.13 eurot kuus. Linlase keskmine sissetulek oli 587.32 eurot ja maainimesel 514.68 eurot kuus. Vahe on 72.64 eurot ehk linnaelaniku sissetulek on 14 protsenti suurem kui maaelanikul. Eelnenud aastal oli linna- ja maainimeste sissetuleku vahe veel suurem – 16 protsenti.
Maapiirkondade vaesusnäitajad on aastate jooksul olnud kuni kümme protsendipunkti kõrgemad kui linnas. Samal ajal on erinevus kuue aasta jooksul aasta-aastalt vähenenud. Ka suurema sissetulekutega leibkonnad eelistavad üha enam elamiskohana looduslähedasemat elukeskkonda. Selle nimel ollakse nõus läbima pikemaid vahemaid linna töölesõiduks ja paljudel juhtudel aitab IT-vahendite kasutamine teha tasuvat tööd kodunt lahkumata.
Oma sissetulekuga tuleb vajalike kulutuste tegemisel raskusteta toime vaid kolmandik elanikest. Kahel kolmandikul nii linna- kui maaleibkonna liikmetest on tarbitu eest tasumisel mõningasi või suuri raskusi. Olulisi erinevusi maa- ja linnainimeste hinnangute vahel polnud.
Pärnu maakonna, sealhulgas Pärnu linna elanikud on sissetulekult Eesti maakondade seas viiendal kohal. 2009. aasta oli keskmine kuu ekvivalentnetosissetulek 505.61 eurot, see on 60 eurot vähem kui Eestis keskmiselt, kuid samal ajal 75 eurot rohkem kui madalaima sissetulekuga Valgamaal.
Pärnumaa meeste kuusissetulek oli 513.93 eurot, naistel 15 euro võrra madalam. Ka suhtelises vaesuses elas Pärnumaal rohkem inimesi kui Eestis keskmiselt: 2009. aastal iga viies Pärnumaa elanik. Võrreldes eelnenud aastaga, vaesusmäär siiski langes. 2008. aastal elas vaesuses lausa iga neljas Pärnumaa elanik.
Esitatud linna- ja maaelu ülevaade on vaid üks näide, millised analüüse küsitlusuuringuga kogutud andmete põhjal teha saab. Andmete aluseks oli 2010. aasta Eesti sotsiaaluuring. Tänavu korraldab statistikaamet neli küsitlust: Eesti tööjõu-uuring, sotsiaaluuring, leibkonna eelarve uuring ja vanemaealiste uuring “SHARE”.
Loodame, et igaühel, kes uuringusse on sattunud ja kellega statistikaameti küsitleja ühendust võtab, on võimalik uuringus osaleda. Eelmisel aastal osales statistikaameti suuringutes üle 40 000 inimese. Suur tänu neile kõigile! Loodame selgi aastal väga inimeste koostöövalmidusele.