/nginx/o/2018/01/15/7486575t1h8b26.jpg)
/nginx/o/2017/11/07/7289797t1h8d47.jpg)
Tuul lennutas sügiskollaseid lehti ja üks hoovihm järgnes teisele, mina aga jälgisin sellal ühe kraavi mudasel serval sabatihaste tegemisi. Ühtäkki kuulsin sabatihaste õrnade häälitsuste kõrval nurmkanade paanilist hoiatushüüdu. Nurmkanakukk oli kõige häälekam ja hetk hiljem lendas ta minust tormakalt mööda. Tema järel sörkis noor rebane, kes ühtaegu tundus nii pettunud kui üllatunud. Imestunud taaskohtumise üle inimeseloomaga.
Mitu aastat on kodukülas valitsenud kährikute, metsnugiste ja rebaste poolest vaikus ja tänu sellele on väga hästi läinud siinsetel metsikutel kanalistel. Silmanähtavalt on ridu täiendanud laanepüüd, tedred, metsised ja nurmkanad. Viimasena mainituid liigub ringi suisa mitu pesakonda. Teatavasti ei salli loodus tühja kohta ja nii ilmusid eelmisel aastal põldudele üle pika aja esimesed rebasejäljed. Mõni aeg hiljem, veebruari lõpus, tormas lagedatel põldudel korraga kolm rebast. Käes oli pulmaaeg ja võis arvata, et oodata on kutsikaid.
