7. novembri hommikul oli Raeküla koolimaja esine siginat-saginat täis. Kaks bussitäit õpilasi ja õpetajaid oli valmis alustama sõitu Tallinna, et kuulata ja vaadata rahvusooper Estonias muusikalist muinasjuttu „Petja ja hunt“.
Galerii: Raeküla kooli põnev külaskäik rahvusooperisse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seekordne külastus erines kõikidest eelnevatest selle poolest, et lugu ei olnud traditsiooniline lavaetendus, vaid külastajatel avanes võimalus ise muinasloo ettevalmistusest osa saada.
Estonia teatri fuajees ootasid meid rõõmsailmelised keelpillimängijad, kes tutvustasid oma instrumente: viiulit, vioolat, tšellot ja kontrabassi. Meile mängiti paar viisijuppi „Petjast ja hundist“. Nad selgitasid, et muusikalises muinasjutus mängib iga pill eri tegelaskuju ja tuleb hoolikalt kuulata, missugune instrument mängib, siis saab aru, kes tegelastest parasjagu midagi teeb või ütleb. Seejärel algas aga lastele kõige põnevam osa: kõik soovijad said muusikutest juhendajate abil ise pille mängida.
Orkestrantide muusika saatel liikusid lapsed teatrimaja järgmisesse ruumi – saali, kus on toimunud vabariigi aastapäeva kontserdid. Stsenaariumi kohaselt tutvustati ka siin esialgu pille ja seejärel sai igaüks timpaneid, suurt trummi, väikest trummi, ksülofoni, trianglit ja taldrikuid kõlama panna.
Taas sammusime muusika saatel mööda kontserdimaja edasi, liikudes treppe pidi lavatagustesse ruumidesse, kuhu tavapäraselt külastajaid ei lubata. Ühes salapärases ruumis ootasid meid puhkpillimängijad. Kuulasime flöödi, oboe, metsasarve, trompeti, trombooni ja fagoti kõla ja seejärel algas kõige raskem osa – puhkpillist hääle väljapuhumine. Tublimatel õnnestus seegi.
Tutvus muusikainstrumentide ja Estonia tagaruumidega tehtud, suundusime tagasi saali, kus algas Sergei Prokofjevi muusikaline muinasjutt "Petja ja hunt", mis rääkis loo kartmatust poisist Petjast, tema vahvatest sõpradest ja hundist.
Läksime küll tagasi saali, kuid publikutoolidele meid istuma ei pandud: istusime hoopis pillimängijate kõrval orkestri sees. Kui dirigent saabus, tõusis kogu orkester tervituseks püsti ja algaski muinasjutt. Helilooja oli lisanud pillidest tegelaskujude kõrvale jutuvestja, kelle rollis oli dirigent. Esialgu jutustas dirigent katkendi muinasjutust, mille järel orkestrandid selle muusikaliselt esitasid.