Raeküla kooli lapsed käisid linnaruumis tarkust taga nõudmas

Nüüdisaegne õpikäsitlus nõuab sootuks teistsugust lähenemist kui aastaid tagasi. Pelgalt klassiruumis pole enam ammu midagi pihta hakata. Tore on aga see, et järeltulevate põlvede parema harimise nimel on koolmeistritele abikäe ulatanud Pärnu linna teisedki teadmisi andvad asutused.

Õppekavast lähtuvalt pakub Pärnu muuseum õpilastele võimalust osa saada kodulinna ajaloost.

Raeküla kooli õpilased pole end toredale ettevõtmisele iialgi kaks korda kutsuda lasknud. Niipea, kui on valminud uus ja põnev muuseumitund, on nad platsis. Sel korral ei saanud kasutamata jätta ainulaadset juhust külastada tundi "Mündist mõõgani". Lapsi oli köitnud pisut varem avatud samanimeline näitus. Kes oli kuulnud, kes käinud-näinud, kuid seda, mis lapsi muuseumitunnis ees ootas, ei aimanud keegi.

Kokkulepitud ajal kohale jõudnud, ootasid lapsi õpetajateks kehastunud muuseumitöötajad Tiit ja Margo. Koolitund algas nii, et ikka puust ette ja punaseks, nimelt tutvustati lastele, kes on arheoloogid, mida nad teevad. Kuidas avastatakse põnevaid leide ja kuidas üldse aru saada, mida üks räppinud puutükk või roostetanud metallikänkar endast kujutada võiks. Õppetund hõlmas ka muuseumi püsiekspositsiooni kaasamist, et lastel tekiks ikka terviklik kujutluspilt kaugest ajast, mil uuritavad esemed maapõue sattusid.

Õige elavaks läks lugu, kui Margo kutsus lapsed liivakasti juurde. Siin selgitas ta kuulajaile, kuidas arheoloogid töötavad ja millised on nende abivahendid. Lapsedki said kätt proovida aarete avastamisel, puhastamisel. Korraldati näitlik õppetund, mis kahju võib oskamatu aardeleidja aardele teha. Lastele tundus veider, et aarded pole ainult raha ega ehted, vaid poti- ja kannukilludki. Tiit rääkis, et iga leid jutustab arheoloogile oma loo, mida nemad omakorda edastavad inimestele, oskamatu leidjaga aga leiud ei kõnelegi.

Lased said lahendada omalaadset arheopuslet, mis polnud kerge ülesanne, ehkki alguses nii tundus. Veel üllatavam oli lastele see, et sama pudel, mis pildil kokku sai, ootas neid ees muuseumi varakambris ja see oli leid meie oma linnast. Kamber, kus leide hoitakse, oli samuti väga omanäoline. Selles ruumis on kindlad  kliimatingimused, ikka selleks, et leiud hästi säiliksid.

Silmad läksid lastel aga veel suuremaks, kui tõelised aardekirstu aarded paistma hakkasid. Oli seal kulda, hõbedat: rahasid, ehteid ja sõjariistugi. Kõige selle põneva keskel said lapsed teada, mida peale hakata, kui leitakse midagi, mis tundub aardena. Kuidas käituda seaduskuuleka kodanikuna? Oluline on, et iga leid täiustaks meie teadmisi kodupaiga ajaloost, selmet kaunistaks tolmusena kodust sahtlinurka.

Pärast ajas tagasi rändamise tundi oli lapsed väga elevil sellest, mida kõike maapõu võiks küll peita ja mida oleks veel jutustada, kui ta vaid saaks.

Seesugust tundi ei saaks klassitoas iialgi teha, tore, et muuseum külla kutsub ja oma varalaekaid lastele õppimiseks avab.

Tagasi üles