Etenduskunstnike nomaadlik eluviis

Anete Kruusmägi
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Avastasin, et mu keha ja nahk on ideaalne vahend, et luua kunsti,” ütleb Niña Yhared. Oma etendustes kasutab ta sümbolitena suhkrut ja õhupalle.
“Avastasin, et mu keha ja nahk on ideaalne vahend, et luua kunsti,” ütleb Niña Yhared. Oma etendustes kasutab ta sümbolitena suhkrut ja õhupalle. Foto: Madis Sinivee

Etenduskunst sünnib ja sureb kindlal ajal ja kohas. Performance’it ei anna koguda purki ega säilitada muuseumis. Selle kogemiseks on tarvis kohale tulla. Ja et seda kohalolu jagada, pakivadki paljud taidekunstnikud kotid ja rändavad sinna, kus parasjagu mõni etenduskunstifestival aset leiab.

Mehhiko kunstnik Niña Yhared kohtus pärnakate Al Paldroki ja Taje Trossi eestveetava Non Grata grupiga 2013. aastal New Yorgis ja rändas nendega Mehhikos, USAs, Balti- ja Põhjamaades. Üle 200 performance’i teinud kunstnik jõudis Pärnussegi. Eesti on talle aga sedasi südame külge kasvanud, et Mexico Cityst pärit kunstnik soovib siia jäädagi.

Kuidas te kirjeldaksite oma kodulinna?

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles