“Üks kondine käsi haarab mind …”

Grete Naaber
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Andres G. Adamson

Vilvi oli abielus mehega, kes meikis surnuid. Abikaasa Ahti on juba manalas, aga Vilvi näeb tihti und, mida ei tahaks. “Üks kondine käsi haarab mind, ärkan higisena ja karjatades üles,” märgib ta.

Kui 65aastane Vilvi oli lugenud Pärnu Postimehe suhtelugu “Öösiti räägib tütar ema vaimuga”, ei saanud ta rahu. Temal on kõik vastupidi: hoopis kardab magada ja õhtuhämaruses vaatab hoolega toas ringi. Nii otsustas naine rääkida ka oma loo.

Surnumeikimine polnud mehe ainus ja esimene töö. Abielludes ja aastakümneid pärast nautis Vilvi abikaasa osavatest kätest sündinud mööbliesemeid oma kodus: erialalt oli mees tisler ja töötaski alguses selles ametis. Ta tegi isegi nikerdustega kappe-laudu ja Vilvi ega lapsed jõudnud isa kuldseid käsi ära kiita.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles