Maota ja söögitoruta elav Sven sai haigekassalt hea uudise (1)

Maiken Mägi
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sven Tombak peab igapäevaselt tarbima eritoidusegusid.
Sven Tombak peab igapäevaselt tarbima eritoidusegusid. Foto: Puutepunkt/Heiko Kruusi

Eelmises Puutepunkti ajakirjas jutustas oma loo 53-aastane Sven Tombak, kes elab õnnetuse järel ilma mao ja söögitoruta. Ta rääkis, kuidas elada, kui tema jaoks ainus võimalik toit – soolde viidav toitelahus – maksab pea kaks korda rohkem kui on puude- ja töövõimetoetus. Pärast loo ilmumist hakkasid paljud asjad liikuma.

Sven rääkis novembris, kuidas ta kannab toitmismasinat nii toas kui ka õues seljakotiga kaasas. Pump saadab talle iga natukese aja järel peenikese toru kaudu toitevedelikku läbi kõhunaha tehtud avause ehk stoomi peensoolde. Haigekassa aga seni toitelahuseid ei kompenseerinud.

Põhjenduseks on Sveni olukorras inimestele juba aastaid vastatud, et oma piima ja leiva eest peab ikka ise maksma. Mida aga teha, kui haiguse või eriseisundi tõttu töövõimetu inimese «piim ja leib» maksab 500-600 eurot kuus?

Haigekassa värske juht Rain Laane allkirjastas äsja aga otsuse, millega Sveni eritoit kompenseeritakse edaspidi 90 protsendi ulatuses. See on suur võit, kuna Sven ei pea enam paluma rahalist abi sugulastelt-sõpradelt ja endistelt töökaaslastelt, et maksta toitelahuste eest, mis on tema jaoks ainus võimalus elus olla.

Ent mis saab teistest, kes on Sveni olukorras? Inimesi, kes söövad stoomi kaudu, on kliinilise toitmise seltsi andmeil Eestis üle 150. Osa neist vajavad toitesegusid ajutiselt operatsiooni järel, osa nagu Svengi – elu lõpuni. Laane kinnitas, et kogu teema on töös ja lahendus tuleb. Ta arvas, et juba järgmisel kuul saab sellest täpsemalt rääkida.

Vahva kingitus täitis unistuse

Sven sai veel ühe toreda kingituse – kaks noort papagoipoissi, sinine ja erkkollane. Need kinkis talle logopeed Reelika Voitk Valgamaalt. Ta sõitis koos perega kohale, et kingitus üle anda ja Svenile ka väike papagoipidaja koolitus teha. Koos sulelistega toodi kohale uhke ja avar linnumaja, nagu Sven oli unistanud. Kink sisaldas ka joogipudeleid, mitme kuu jagu papagoitoitu ja puidugraanuleid lindudele allapanekuks. Naine ütles, et tema vanemad, kes on juba aastaid viirpapagoisid pidanud, võtsid ka edaspidiseks enda peale Sveni linnutoiduga varustamise.

Sven ütles, et kui tal pärast imelist ellujäämist papagoide pidamise mõte tuli, otsis ta internetist lindude kohta palju infot. Samas oli see talle pigem unistus ning mingit võimalust sellist lisakulutust teha polnud võimalik. Ka siis, kui Reelika Voitki pere papagoipoisid talle üle andis, ei osanud mees veel hinges ette kujutada, et haigekassa ikkagi teeb otsuse tema toitesegude rahastamine üle võtta.

«Ma olen kingitusest täiesti keeletu! Mu kodu on eilsest alates rõõmsat linnulaulu täis! Selline tunne on, nagu oleks mu kodus kevad,» kirjeldas mees.

Veel palju abipakkujaid

Puutepunktide toimetusega võttis ühendust veel mitu inimest, kes soovisid Svenile jõuludeks kingituse saata, pangaarvele ülekande teha või lihtsalt minna talle külla ja seltsi pakkuda. Üks pere teatas soovist hakata toetama Sveni igakuiselt 10 euroga bussisõitude jaoks, et mees saaks igal hetkel, kui vajadus tekib, Tallinna arsti juurde sõita.

Sven vaikis lahketest pakkumistest kuuldes päris pikalt. Seejärel lausus ta mõtlikult, et jõulukinkidest ta pigem loobuks, sest küllap tooksid need rohkem rõõmu mõnele kehvas seisus lastega perele. Rahalist abi ta ei tahaks samuti vastu võtta, sest on terve elu pidanud kõige tähtsamaks ise hakkama saada. Bussisõite toetava pere abipakkumise võttis ta aga vastu.

«Tahaksin teha neile ettepaneku, et kasutan raha selleks, et hakata käima abiks inimestel, kes on värskelt sooletoitmise peale üle läinud. Näen neid iga kord haiglas käies ja tean omast käest, kui keeruline see algus on. Õed on professionaalid, kõik käib kähku ja kärmelt: näete, siis panete salvi, siit lülitate pumba sisse... aga kui seda esimest korda elus näed, haarab sind lihtsalt õud keerulise ja mis seal salata, esialgu ka lootusetuna näiva tuleviku ees. Minul on juba kogemus ja usk elu võimalikkusesse sellisel kujul. Perioodidel, mil tervis võimaldab, oleksin suurima heameelega toeks ja jagaksin näpunäiteid värskelt «klubisse» saabujaile. Kohale sõiduks kulukski bussipiletiraha ära,» mõtiskles ta.

Pikemalt saab lugeda Puutepunkti ajakirjast

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles