Urmas Sule: Ma ei taha Pärnust ära minna

Urmas Sulel on oma lemmiktugitool, mis on teda teeninud aastaid. Selles toolis, jalad üle käetoe, saab tehtud suur osa tööülesannetestki. Foto: Mailiis Ollino

Pärnu haigla juhile Urmas Sulele toob detsembri viimane päev lõpu erakordselt skandaalirohkele aastale. Hoolimata sellest, et meedia on ta äsja aasta kaotajaks tembeldanud, nõustub ta meid kodus vastu võtma. “Aga kuuske ma ei too,” ütleb ta telefonikõne lõpuks, kui intervjuud ja pildistamist kokku lepime.

Kohtumispäeval on puu siiski toas ja kaunistatud, samuti säravad maja räästa all jõulutuled ja aias kahe pisikese lumekuhja vahel haljendab ilus roheline muru. Seesama muru, mille niitmine haiglajuhi sekeldustesse kiskus. Sule märgib, et tegutseb enamasti aias ise ja muruniitmine pole talle vastukarva. “Teen need 7000 sammu hea meelega,” lausub ta ja selgitab, et abilisi on tal käinud piiratud ajaressursi tõttu. “Aeg on kõige kallim vara. Midagi, mida juurde ei saa.”

Murulapi ülevaatuselt ja naabri-Lotte kõrvataguse sügamiselt tuppa naastes paneb Sule jala otsa 16 aastat vanad Itaaliast ostetud ortopeedilise tallaga plätud ja istub samuti aastaid teda teeninud, pisut kulumismärke näitavasse pehmesse tugitooli. Laual aurab taimetee.