Urmas Sule: Ma ei taha Pärnust ära minna

Urmas Sulel on oma lemmiktugitool, mis on teda teeninud aastaid. Selles toolis, jalad üle käetoe, saab tehtud suur osa tööülesannetestki.

FOTO: Mailiis Ollino

Pärnu haigla juhile Urmas Sulele toob detsembri viimane päev lõpu erakordselt skandaalirohkele aastale. Hoolimata sellest, et meedia on ta äsja aasta kaotajaks tembeldanud, nõustub ta meid kodus vastu võtma. “Aga kuuske ma ei too,” ütleb ta telefonikõne lõpuks, kui intervjuud ja pildistamist kokku lepime.

Kohtumispäeval on puu siiski toas ja kaunistatud, samuti säravad maja räästa all jõulutuled ja aias kahe pisikese lumekuhja vahel haljendab ilus roheline muru. Seesama muru, mille niitmine haiglajuhi sekeldustesse kiskus. Sule märgib, et tegutseb enamasti aias ise ja muruniitmine pole talle vastukarva. “Teen need 7000 sammu hea meelega,” lausub ta ja selgitab, et abilisi on tal käinud piiratud ajaressursi tõttu. “Aeg on kõige kallim vara. Midagi, mida juurde ei saa.”

Murulapi ülevaatuselt ja naabri-Lotte kõrvataguse sügamiselt tuppa naastes paneb Sule jala otsa 16 aastat vanad Itaaliast ostetud ortopeedilise tallaga plätud ja istub samuti aastaid teda teeninud, pisut kulumismärke näitavasse pehmesse tugitooli. Laual aurab taimetee.

Te olete pea poole oma elust juhtinud Pärnu haiglat. Kas skandaalirohke 2017. aasta on selle aja jooksul teile kõige pingelisem?

Mul ei ole vajadust näidata, mis sokiga ma käin.

Kui haigla poole pealt vaadata, siis mingisuguseid peadpööritavaid muutusi tegelikult ei olnud. Aastas käib meil statsionaarsel ravil 14 000 inimest, ambulatoorseid vastuvõtte tuleb üle 200 000, peale selle 10 000 juhtumit päevaravi. Ainuüksi selle töö tegemisel ja planeerimisel on pisikesi kangelastegusid kõvasti. Nendel on aga üks eripära: need on delikaatsed. Nendest saab rääkida väga väikses seltskonnas ja siis, kui patsiendid seda tahavad.

Kas siis see, mis on aasta jooksul toimunud haiglas ja mis on meile teada ajaleheveergudelt, on erinev?

Mina ise mõtlen pigem nii, et kui sinust on midagi negatiivset kirjutatud ja seda on palju tehtud, peab tasakaaluks olema kuskil olnud ka palju head. Ebaõnnestumiseta ei saa õnnestumisi olla. See käib elus igal pool nii. Ja eks meile kõigile meeldiks, kui välja paistaksid ainult õnnestumised, aga vahel tuleb suhkru asemel leppida soolaga.

Pärast raha raiskamisest, orjatööst ja bitcoin’idest pajatanud artikleid läks meditsiinirahva seas sotsiaalmeedias aruteluks, kas see pole mitte tellitud rünnak, et nõrgestada teid tervishoiule raha juurde nõudmises. Mis te ise sellisest teooriast arvate?

Tol ajal oli mul kõike muud teha kui arvuti taga kükitada. Ma võtan kokku niimoodi: õnnestumisi meil ei armastata analüüsida, need juhtuvad justkui nii­sama, kogemata, vanajumala ja looduse tahtel. Minul oma kolleegidega on kombeks siiski arutada, miks meil asi õnnestus. Kui ebaõnnestume, teeme samuti analüüsi. Ma jätaks selle tulemused pigem enda teada.

Ebameeldivast olukorrast tuleb õppida ja mina olen sellest päris palju õppinud. Miks sa oled selle keskele sattunud või kes on süüdi, ei mängigi seejuures väga olulist rolli. Loomulikult võib vaadata, kes sellest olukorrast kõige rohkem võidab, kuid see pole tulnud minult.

Koduköögis Urmas Sule väga sageli toimetada ei jõua, kuna töökohustused võtavad suure osa ajast.

FOTO: Mailiis Ollino

Pärnu haigla pole ainus korruptsiooniskandaali sattunud meditsiiniasutus tänavu, õigusorganid võtsid ka Põhja-Eesti regionaalhaigla luubi alla. Mis Eesti haiglates toimub?

Minu arvates töötab tervishoiusüsteem tervikuna väga hästi. Fookust võib ju seada igale poole, kuid haiglajuhid ja arstid on meil tublid inimesed, kes ei mõtle tööle tulles selle peale, kuidas korrumpeeruda.

Meditsiin on delikaatne valdkond ja siin võib iga aitähhi näha korruptiivsena. Kui patsient tänab tohtrit, siis mis suhe see on? Kuskilt tuleb tervemõistuslik piir paika panna.

Tervishoiujuhtimine on tähelepanu all olnud juba mitu aastat. Kui mõelda sellele, et paralleelselt on jooksnud sotsiaaldialoog ehk kollektiivleppe läbirääkimised, viib ju üks asi teiseni.

Mina olen seda meelt, et tervishoiusektoris ei esine sellist korruptiivset käitumist, mis keskmisest erineks. Me, eestlased, oleme kõik kaunis samasugused: seda, mida võtame ette riigivalitsemises, teeme ka arstina-õena töötades või haiglat juhtides.

Haiglate liidu konverentsil on viimased kaks aastat sellele teemale pühendatud ettekanded. On käinud rääkija keskkriminaalpolitseist ja viimasel konverentsil oli ettekandeid lausa neli. Me püüame sellega rohkem tegelda. Mõistuslikult rohkem. Võiksime korruptsiooni ja infoturbe peale panna kogu tööaja, kuid siis jääksid patsiendid ravimata. Ei saa võtta haiglajuhtimisest välja üht peatükki ja keskenduda vaid sellele – neid peatükke on meil põrgulikult palju.

Kas haiglate juhtkondade tegevust valvavad nõu­kogud pole tegelikult võimelised aru saama, kaasa mõtlema ja seetõttu puudub igasugune kontroll? Või tunnete Pärnu haigla nõukogu ette minnes, et nad on teile teemade käsitlemisel võrdväärne partner?

Iseloomustada nõukogu kui sise­audiitorit on natuke palju. Nõukogul on pigem strateegiliste otsuste langetamise roll ja sealhulgas tuleb nõuda, et juhatus toimetaks seaduste ja põhikirja järgi.

Nõukogu liikmetelt nüüd nõuda, et nad töötaksid kaheksa tundi päevas, oleks liiga palju. Nõukogu on natuke teistsugune organ.

Kui küsida samasugune küsimus linnavolikogu revisjoni­komisjoni kohta, siis mis on reaalne? Kontrollida dokumente ja korra täitmist. Juhatuse või linnavalitsuse kohus on anda informatsiooni. See, kui palju teavet on õige anda, on pikantne koht. Sa võid ju kogu operatiivinfo anda nõukogule, aga sellisel juhul on nõukogu olukorras, kus nad ei saa oma tööga hakkama. Mitte selle pärast, et nad oleksid rumalad, vaid selle pärast, et neilt ei saa eeldada kogu muu tegevuse kõrvale jätmist. Peab andma mõistlikus mahus infot.

Mis on mõistlik maht? Loomulikult, kui majas on “tule­kahju”, on see maht suurem, kui on rahulikum olukord, siis väiksem.

Milliseid muutusi olete oma töös Pärnu haiglas teinud?

Pärnu haigla nõukogu on otsustanud – selles suhtes on lepingki sõlmitud – siseauditit tugevdada. Siseauditit hakkab juhtima kolmas osaline ehk välis­audiitor. Praegu me lükkame seda mudelit käima ja milliseid tulemusi see toob, eks me näe.

Kui tekivad pingelised olukorrad, arened individuaalselt, õpid inimesi hästi tundma. Me oleme selle aasta jooksul kõik kollektiivselt targemaks ja ma ütleks isegi lähedasemaks saanud.

Haiglajuhi kuulumine volikokku on Urmas Sule arvates vajalik, kuid kohaliku poliitikuna peab ta end tagasihoidlikuks. Pigem on ta tervishoiupoliitik ning peab oma võitlusi Tallinnas ja Brüsselis.

FOTO: Urmas Luik

Ennustasite aasta alguses Eesti tervishoiule murrangulist aastat. Kas pensionäride pealt ravikindlustusmaksu tasumine ongi see oodatud murrang?

Suures pildis küll. Sellest justkui väikese sammu tähtsusest aitab aru saada Eesti rahvastikupüramiid. Eesti ühiskond vananeb. Neid inimesi, kellele peame abi andma, tuleb kogu aeg juurde, ja neid, kes maksavad – Eesti tervishoiu rahastamise mudel toetub ju sellele, et tööandjad maksavad 13 protsenti töötavate inimeste sissetulekust ühisesse kassasse –, jääb järjest vähemaks.

Samasuguse otsuse on teinud kõik riigid, kus rakendatakse solidaarset ravikindlustus­süsteemi. See on tark otsus.

Kas see muutus lõpetab olukorra, kus haigla peab aasta lõpus saatma patsientidele kirju teatega, et nende pikalt oodatud operatsioon lükatakse edasi?

Praegu ma ei näe vajadust neid kirju välja saata.

Sel aastal ei ole saatnud?

Ei.

Mis on teie motivatsioon kohalikus poliitikas osaleda?

Selleks tuleb minna ajaloos tagasi. Kui ma tulin Pärnusse, tegutses selline aktiivne seltskond nagu Brackmanni klubi. Selle liikmed moodustasid valimis­liidu. Toona oli käsil kohalik tervishoiureform. Selleta poleks me ehitanud siia haiglat ega midagi. Otsuse tegi tolleaegne linnapea Väino Linde ja mul ei sobinud talle ei öelda.

Aga ma ei pea ennast kohalikuks poliitikuks. Mina pean ennast tervishoiupoliitikuks. Ja selles mitte kõige rumalamaks. Tervishoiupoliitikat tehakse valdavalt Tallinnas, aina kasvavas mahus Brüsselis ja seda tuleb teha Pärnuski. Kui tahame riiklikus poliitikas mis tahes valdkonnas kaasa lüüa, peab meil laua ääres olema oma esindaja. Esiteks, kes võetakse laua taha, ja teiseks, kes töötaks seal välja endale mingi positsiooni.

Aasta alguses võttis Urmas Sule sõna üle­riigilises meedias, ennustades tervishoiule murrangulist aastat. See murrang on Sule hinnangul ka otsuste tasemel teoks saanud.

FOTO: Erik Prozes / Postimees / Scanpix

Olete öelnud, et te pole enam niivõrd tohter kuivõrd juht. Kas te poliitikas ei tahaks mõnel kõrgemal positsioonil mängida?

Kui päris aus olla, siis mulle on aeg-ajalt pakutud teha teistsugust karjääri rohkem kui ühes ametis Tallinnas. Aga on kaks lihtsat põhjust.

Esiteks: mind ei huvita partei liikme staatus, reaalpoliitika ja töö, mis sõltub sellest, kes parasjagu võimul. Teiseks on pakkumisi tulnud ajal, mil just olin uue ameti vastu võtnud. Vastutuse võtmine ei ole individuaalne. Kui oled kandideerinud juhatuse esimeheks ja selle saavutanud, valitsevad sinu suhtes ootu­sed, kollektiivis on inimesed, kes on sinuga arvestanud.

Kolmas komponent on veel. Ma olen sisserännanud pärnakas. Mulle meeldib Pärnus elada, ma olen Pärnu patrioot. Ma ei taha Pärnust ära minna.

Suunan energiat väljaspoole Pärnutki. Ma olen haiglate liidu esimees, nüüd valiti Euroopa tervise- ja tervishoiuorganisatsiooni asepresidendiks. Need on need kohad, kuhu läheb päris palju aega ja milles ma näen oma arengut.

Seega riigikogu valimistel te ei osale?

Ei. See ei ahvatle. Kuulun sellesse põlvkonda, kes on saanud oma riiki ehitada. Mina olen oma Eestit ehitanud siin.

Poliitika ja poliitikud muutuvad iga tsükliga ja mina ei ole enam see inimene, kelle hoiakuid ja oskusi seal vaja läheks. Ma ei sobiks poliitikasse enam väga hästi.

Mida teeb Urmas Sule pärast tööpäeva?

Tööpäevad lõpevad eri ajal. Kui tööpäev möödub Tallinnas, siis läheb pikemalt. Streigi ajal, 2012. aastal sõitsin kuus nädalat jutti Tallinna ja tagasi. Lapsele sai ikka lubatud, et viin teda õhtul trenni, kuid mida ei juhtunud, seda ei juhtunud.

Kui olen Pärnus, püüan õhtuti natuke trenni teha. Tennist mängin. Kultuuri nautida saab nii siin kui seal ja mõnikord kasutan neid võimalusi ära. Aga vahel, näe, seal on padjahunnik (osutab tõeliselt pilkupüüdvale suurte karvaste patjade hunnikule põrandavaibal, S. E.), viskan pikali. Mitte küll tundideks, kuid aeg-ajalt tahan puhata ka.

Ja peres püüame üksteisega kvaliteetaega veeta.

Oma tütre unistust koduloomast pole Urmas Sule saanud täita. Naabrite lemmikud on siiski Sule aiani rajad sisse tallanud. Pildil koos üleaedse Lottega.

FOTO: Mailiis Ollino

Teil on Facebooki konto küll olemas, kuid te ei ole sotsiaalmeedias väga aktiivne.

Jah. See sai kunagi lapse eestvedamisel tehtud. Aga ma ei saa seal väga aktiivne olla. Mulle tähendaks see teist tööpäeva ja mul ei jätku aega. Sest seal tahetakse minust seda, mida ikka: ravijärjekorrast möödaostmist, sellist korruptiivset tegevust.

Ma lugesin uuringut, kus imestati, et tippjuhid ei kasuta sotsiaalmeediat aktiivselt. Kui sa teed tippjuhi tööd, eriti sellises keerulises valdkonnas nagu tervishoid, ei saagi seal aktiivne olla. Tegelikult ma ei tohi enamikust asjadest rääkida, mis inimesi huvitaksid. Ja mul ei ole vajadust näidata, mis sokiga ma käin. Ma ei ole nii edev ega soovi veel pärast tööd öelda kõigile midagi. Selleks ei jagu energiatki.

Olete oma Facebooki seinale siiski postitanud väga liigutava video isast, kes läbis ratastooli aheldatud poja palvel temaga koos hulga ränkraskeid sportlikke katsumusi. Mis teid selles videos kõnetas?

Iga mees, kes seda vaatab ja kellel on lapsed, tahaks temaga samastuda. Ja enamik mehi saab aru, et ei suudaks seda kunagi. Kui võtta oma poeg, kes pole kõndimisvõimeline, ja läbida koos temaga Ironman, jõuda finišisse alles südaööl (silmad tõmbuvad veekalkvele, S. E.) ... See on nagu suurfilm, mis toob pisara silmanurka. Igaüks meist tahaks natuke selle mehe moodi olla.

Kelle palvel teie Ironmani läbi teeksite?

Igale vanemale on oma laps kõige lähedasem. Eks neid suuri tegusid sellepärast ikka tehta. Ameerika filmis on ju põhitegelased isa ja tütar, ega see minu eluski teisiti ole.

Milline on teie uusaasta­lubadus?

Kui kõigile inimestele soovida-lubada, siis sobib Pärnu haigla slogan “Tervist!”.

Aga teile endale?

Sellised uusaastalubadused jäetakse enda teada.

Pärast 50minutilist vestlust jätab Sule meiega hüvasti, silitades taas naabrite lemmiklooma, sel korral kena hallikarva kassi, kes ukse avanemist märgates end haiglajuhi jalge vahelt tuppa pressida püüdis.

Tagasi üles