Valehäirete peale kulub tuhandeid eurosid

Töö häirekeskuses. Foto on illustreeriv. Foto: PRIIT SIMSON/PM/SCANPIX BALTICS

Häirekeskusele teatatakse aastas kümneid kordi kaduma läinud inimestest, kes tegelikult kadunud ei ole, mistõttu võivad tehtud kulutused küündida tuhandete eurodeni ja hädalised päästmata jääda.

Näide sellisest olukorrast on pärit aasta algusest, kui Pärnus andis pealtnägija häirekeskusesse teada, et oli Reiu sillal näinud kedagi jõkke hüppamas. Praegu on veel ebaselge, kas ta tegi nalja või midagi siiski juhtus.

Lääne päästekeskuse valmisolekubüroo nõunik Vaiko Vatsfeld nentis, et Reiu silla juhtumi puhul oli tegu siseveekogus uppumisohus inimesega ja selline väljakutse annab tööd mitmele päästjale.

“Sellise juhtumi korral sõidab väljasõiduplaani kohaselt välja vähemalt kaks põhiautot veesõidukiga. Neist vähemalt neli on pinnaltpäästjad,” loetles nõunik. Peale selle reageerib tema jutu järgi vabatahtlike päästjate meeskond ja operatiivkorrapidaja juhtimisautoga.

Mõnikord selgitame välja isikute asukoha, muud me teha ei saa: täiskasvanud inimene tohib omaette olla, kui tahab. Üllar Kütt

“Sõltuvalt asukohast võivad meeskonnad sõita kohale mitmekümne kilomeetri kauguselt,” tõdes Vatsfeld. Inimelu päästmise seisukohalt on kohalejõudmise kiirus aga ülioluline ja seetõttu võib üks mõtlematu nali maksta inimelu.

Rahaline kulugi võib kujuneda märkimisväärseks. Lääne päästekeskuse kommunikatsioonijuhi Kristi Kaisi selgituse kohaselt raha sellistel puhkudel ei loeta ja kõik juhtumid erinevad, mistõttu ühest vastust ei õnnestugi anda­.

“Odav üks väljasõit kindlasti ei ole, nüanssidest lähtuvalt võib selle maksumus ulatuda tuhandete eurodeni,” lausus Kais.

Juhul, kui päästetööd ei anna tulemust teatud aja vältel, tuleb päästeametil anda juhtimine üle politsei- ja piirivalveametile, kes omakorda kaasab otsingusse ressursse: vabatahtlikke, tuukreid ja erivahendeid.

“Me ei arvesta enda kulusid rahasse, selliste asjade puhul on kõige hullem see, kui keegi teine oleks samal ajal abita jäänud,” märkis Pärnu politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse juht Üllar Kütt.

“Reiu juhtumi puhul kutsusime Mustveest appi erivahenditega inimesed veest otsima. See ei ole meile rahaline kulu, küll aga on inimeste aega raisatud. Isegi lätlased pakkusid abi, neil on spetsiaalsed seadmed,” rääkis Kütt.

Ennetus- ja menetlustalituse juhi sõnutsi saab valeväljakutse tegijat karistada kuni 300 trahviühiku suuruse rahatrahviga või kuni 30päevase arestiga. Pärnumaal tüngakõnede eest õnneks tihti karistama ei pea: eelmisel aastal tehti neid maakonnas neli.

“Me eeldame alati, et tegu on reaalse olukorraga, ja reageerime ikkagi kõikidele,” selgitas Kütt. Tühje sõite on tema sõnutsi siiski märksa rohkem, kuid mõnikord kipuvadki asjaolud muutuma ja sõit ei lähe seepärast valehäirena kirja.

Osa kadunuks jäänud inimestest tegelikult kadunud pole. “Mõni tunneb põnevust, et teda sotsiaalmeedias otsitakse. Ülejäänutel on eraeluprobleemid. Teise grupi puhul me selgitame välja isikute asukoha, muud me teha ei saa: täiskasvanud inimene tohib omaette olla, kui tahab,” avaldas Kütt.

Aare Rüütel: Osa inimesi teatab kadumisest ette

SA Kadunud tegevjuhi Aare Rüütli sõnutsi on teadlik valeinfo andmine lausa kuritegelik. “Kui võtta see sillalt allahüppamise juhtum, siis on olemas isik, kes teatas, et inimene hüppas sillalt alla. See teataja konkreetselt valetas ja küsimus ongi, kuidas ta selle eest vastutab,” rääkis tegevjuht.

Otsingute kulud kujunevad vabatahtlikelgi suureks. ”Me ei ole nii otseselt arvutanud. Vaid ühe otsingu maksumuse oleme kunagi kokku löönud,” märkis Rüütel. “Ühepäevase otsingu maksumus kümne vabatahtliku korral on 1000 eurot. Siia ei ole arvestatud ööbimist, otsingujuhtide tunde ega muid kulusid, tegu on miinimumhinnaga.”

Rüütli jutu järgi ei ole nemad suuri otsinguid kellegi naljade tõttu ette võtnud. “Meil ei ole sellist poliitikat, et iga Facebookis jagatud postitust levitada. Esmalt võtame kontakti teate avaldajaga ja politseiga, tutvume asjaoludega. Otsimisega ei alusta me enne, kui oleme veendunud, et tegu ei ole vale­häirega,” selgitas ta.

Paljudel juhtudel kaobki inimene teadlikult. “Põhjusi leidub erinevaid, näiteks probleemid lähisuhetes. Siis soovib isik mõneks päevaks ära kaduda,” nentis Rüütel. Sellistele inimestele ei ole aga head kohta, kuhu eemal­olekust teatada: häirekeskus niisuguste teadetega ei tegele.

“Meil on praegu selliseid kõnesid paar-kolm aastas, kus öeldakse ette ära, et ollakse kadunud mõni päev,” lausus tegevjuht.

Rüütel pakkus lahenduse välja. “Sellised inimesed võiksid helistada meie ööpäevasele infotelefonile ja teada anda, et soovivad mõnda aega eemal olla, ja jätta oma kontaktid. Kui lähedased teatavad kadunust, siis politsei päringu alusel saaksime öelda, et kõik on korras,” selgitas ta.