Peeter Järvelaid: Teise maailmasõja mõistmisest Euroopa kontekstis

Peeter Järvelaid Foto: PP

Meie teadlased räägivad, et Eesti inimesed elavad eri inforuumis, selle näide on Teise maailmasõja põhidaatumite suhtes lahknev hinnang. Ometi vaidlevad ideoloogid erakondades, milline peaks olema ”riiklik ajaloo seletus”, et see ”kaitseks meie väärtusi”. Kodukootud poliitikute vaidluse foonil on huvitav lugeda Yorki ülikooli ajalooprofessori Richard Besseli just Teise maailmasõja alguse ümaraks tähtpäevaks valminud raamatut ”Saksamaa 1945. Sõjast rahuaega” (2009, eesti keeles 2011), mis on püüdnud anda seletuse mõningatele probleemidele, mis Eesti 20. sajandi ajaloo mõistmiseks võiksid olla olulised.

Põlvkondade pilk ja ajalooline tagasivaade

Uue põlvkonna ajaloolastel tasuks kindlasti võrrelda eri riikide juhtide uusaastatervitusi Teise maailmasõja ajal. Bessel on raamatus välja toonud Adolf Hitleri tervituse rahvale uusaastaööl 1945. Muu seas öeldi selles, et ”et lähedal on aeg, mil võit koidab lõpuks sellele, kes seda kõige rohkem väärt on ...”.

Mõte iseenesest on filosoofiline, kuid ajaloolise tõe huvides tuleb öelda, et Hitler lisas loomulikult: see võit pidi (1945) koitma Suur-Saksa Reich’ile, mida nimetatud aastal oli sõja viimase faasi üleelanutel raske võiduks nimetada.

Huvitava ajaloolise eksperimendi tegi aastate eest Saksa televisioon.

Venemaalt otsiti üles üks nendest veel elus sõduritest, kes 20. sajandi ametlikku sõjaajalukku on jäädvustatud kui Saksa riigipäeva hoonele punalipu heiskaja. See vana mees toodi Berliini, kui Saksamaa oli jälle ühendatud, riigipäeva hoone taastatud ja seal tegutses jälle Saksa parlament.

Saksa filmitegijad püüdsid väga täpselt ja suures plaanis dokumenteerida vana mehe reisi Venemaa kodukülast tänapäeva Euroopa metropoli Berliini, filmides pidevalt nii keskkonda kui mehe vahetuid emotsioone selle suhtes, mida ta aastakümnete järel Saksamaal nägi.

See vana sõdur, kes 1945. aastal heiskas ametliku ajaloo järgi võitjate punalipu Berliinis, oli samas 1990ndatel nähtust suures segaduses.

Filmi tegijad näitasid mehe kimbatust ülisuures plaanis ja lõpuks said temalt kätte meeleheitel küsimuse nii endale kui ilmselt selle linaloo vaatajatele: ”Kes ikka võitis Teise maailmasõja?”

On selge, et tänapäeva Euroopat valitseb sundpoliitiline korrektsus, kuid ehk tasub mõtlemist, et ”võit koidab lõpuks sellele, kes seda kõige rohkem väärt on ...”. Ehk maksaks meilgi Eestis vaadata oma elu tänapäeva vaatevinklist ja öelda sakslaste eeskujul seda sõnumit varjamata: ”Meie olime rahvas, kes oli võitu väärt.”

Korrektiivid ajalooliste tekstide mõistmisel

Üks ajaloolise trauma jälgedest võib varjuda uue jälje taha. Kui sakslased Teisest maailmasõjast toibuma hakkasid, ei mäletatud niivõrd kannatusi, mida nende režiim oli 1939. aastast peale ülejäänud rahvaile põhjustanud, kui oma läbielamisi 1945. aastal.

Seega, sakslastest sai Teise maailmasõja lõpul rahvas, keda kodudest välja aeti, kuigi selle ajani olid nad kuulunud rahvaste hulka, kelle režiim (valitsus) oli aastaid kogu natside okupeeritud Euroopas julmalt inimesi oma maalt välja saatnud (kuulutades teatud alad näiteks juudivabaks).

Aastatel 1939–1941 Eestist ümber- ja järelümberasujatena (Umsiedlung, Nachumsiedlung) lahkunud on enamikus inimesed, kelle kohta käib professor Besseli uurimuses öeldu, et sakslaste põgenemine ja Ida-Euroopast väljasaatmise lugu ei alanud sugugi Nõukogude Liidu pealetungiga 1945. aasta jaanuaris.

Ei olnud kõik need, kes idast tõrjuti, sealsete alade kauaaegsed elanikud ega olnud seda kõik nende hulgast, kes 1945. aastal paanikas sõja viimases faasis läände põgenesid.

Ajaloolaste süvauuringud, kus on kasutatud USA, Inglise ja Prantsuse okupatsioonivägede salajasi luureandmeid, mis kaua aega olid uurijate eest salastatud, näitavad, et nii mõnigi pagendatu (Vertriebene) oli vaid veidi varem ümber asunud või ümberasustamise eesmärgil sinna saadetud. See tähendab juba maailmasõja kestel, et asuda elama hoonetesse, mis olid ära võetud poolakatelt, kelle sakslased olid deporteerinud.

Seega oli vähemalt osa sakslastest ja saksa rahvuse hulka arvatutest (kaasa arvatud Balti riikidest), kes 1945 ja 1946 välja saadeti, varem kasu lõiganud teiste rahvaste küüditamisest, eriti okupeeritud Poolas sõja eelmistel etappidel.

Just 1945 jaanuaris tabanud pagendamine oli põhiargument, miks 1939–1941 Balti riikidest lepingulised ümberasunud pälvisid Saksamaa Liitvabariigilt privileegi saada oma mahajäänud vara eest samuti hüvitust.

Balti riikidest Umsiedlung’i käigus lahkunud on suures osas tüüpiline näide Besseli uuringust tulenevast inimpsüühika eripärast, kus meelde jääb trafaretne kujutlus (võitlus bolševismi vastu, Vene oht).

Kuigi ajaloolaste süvauuringud kinnitavad hoopis mitmekesisemat pilti traumast (tegelik ja sügavam trauma võis tekkida hoopis Saksamaal pärast 1945. aastat, mitte ainult Nõukogude okupatsioonitsoonis olles), mis aga teatud juhul projitseeritakse ajalukku, näiteks Eestisse 1939. või 1941. aasta esimesel poolaastal.

Kui võtame kurva näitena ajaloolaste uuringutes kõige enam kõneainet leidnud vägivalla naiste suhtes (vägistamised Saksamaa okupatsioonitsoonides), siis seda ei pandud toime sugugi ainult Nõukogude tsoonis, vaid sama juhtus üsna sageli Inglise, USA ja eriti Prantsuse tsoonis.

Prantsuse okupatsiooniüksuste koosseis oli komplekteeritud suuresti marokolastest (Põhja-Aafrika hõimud), kel oli ülejäänutest viletsam sõjaline ettevalmistus, keda alandasid Prantsuse ohvitserid ja kel olid kultuurilised probleemid Kesk-Euroopasse sattudes.

”Hea” ja ”halvem” okupatsioonivõim

Balti riikide ajaloolased on enam uurinud Nõukogude okupatsiooni, eriti pole tähelepanu pööratud näiteks Teise maailmasõja järgse Saksamaa kogemusele. Seal tuli samal ajal üle elada mitme riigi okupatsioon, mis võimaldab okupatsioonide võrdlust.

Besseli uurimus rikastab seda pilti ja võtab maha tugevalt lihtsustatud müüdi, nagu olnuks kuskil ajaloos vaid hea okupatsioon vastandina meile tuntud halvale ehk Nõukogude okupatsioonile.

Bessel kuulub nende ajaloolaste hulka, kes Teise maailmasõja puhul ei näe uurimisobjektina ainult seda, et saada teada, kuidas Kesk-Euroopa langes türannia, vägivalla ja genotsiidi sügavikku, vaid sedagi, kuidas sellest õnnestus välja rabelda.

Eesti arengu planeerimisel võiksid olla mingil määral arvestatavad Saksamaa kogemused, sest Saksamaa tõusis okupatsiooni(de) kaudu (Nõukogude sõjaväelased lahkusid Ida-Berliinist 31. augustil 1994) arenenud riigiks.

Võimu teostajate ettevalmistamine

Tänini on ajaloolased uurinud Jalta konverentsi rahvusvaheliste suhete aspektist, kuid siin on kindel Saksamaa tulevase valitsemise aspekt. USAs algasid selleks ettevalmistused varemgi, sest juba 2. aprillil 1942 loodi Virginia ülikooli juures esimene sõjaväevalitsuse õppeasutus (Charlottesville’is), millele lisandus üheksa keskust mujal ülikoolide juures.

Suurbritannias loodi selline tsiviilteenistuse keskus Shrivenhamis Swindoni lähedal. Reaalset okupatsioonitsooni valitsemist on küll kritiseeritud, kuid see ei tee olematuks teatavat riigi tasemel ettevalmistust. Okupatsiooni eel oli ette valmistatud käsiraamat ”SHAEF Handbook for Military Government in Germany”, milles põhijuhtnöörid tulevaseks tööks kohapeal.

Nõukogude Liit tegutses oma kindla plaani järgi, mida ta kasutas ka Eesti NSVs pärast Saksa okupatsiooni lõppu. Nii saadeti Moskvast lennukitega Saksamaale kolm initsiatiivrühma, mida tunti nende juhtide järgi: Gustav Subbotka, Anton Ackermanni ja Nõukogude armee polkovnikuna Saksamaale naasnud Walter Ulbrichti rühm (viimasena mainitu ülesanne oli tegutseda Berliinis).

Okupatsioonide eesmärgid tagasivaates

USA ja Suurbritannia olid Saksamaad okupeerides otsustanud likvideerida Saksa militarismi. Eriti ameeriklased soovisid sakslasi ”ümber kasvatada demokraatideks”.

Britid olid aga mures, kuidas vähendada okupatsiooniga seotud kulusid, sest Inglismaa oli sõjast kurnatud.

Prantslased ei tulnud Saksamaale niivõrd riigi demokratiseerimise nimel, kui oma prestiiži ja staatust taastama. Nagu muudes okupatsioonitsoonides olevat prantslastelgi esialgu administreerimisel olnud rohkem improvisatsiooni.

Prantsusmaa oli huvitatud, et Saksamaa ei saaks ühendatud. Saksamaa liitmise vastu suunas prantslasi soov vältida jagamast enda kätte sattunud Saksa alade maavarasid (Saarimaa kivisüsi ja teras), mida kasutati Prantsusmaa majanduse jaluletõstmiseks.

Bessel väidab, et erinevalt inglastest ja ameeriklastest õnnestunud prantslastel oma okupatsioonitsoonist tulu teenida (rõhudes Saarimaal eksporditööstuse eelisarendusele).

Samal ajal väidab Bessel, et levinud arvamus, nagu olnuks Prantsuse okupatsioon Saksamaal rängem, vajab korrigeerimist. Prantslaste tee Saksamaa demokratiseerimiseni oli erinev ega olnud alati hullem, kui kasutas USA oma okupatsioonitsoonis Saksamaal.

Nõukogude võimudel oli kindel plaan Saksa kommunistidest liitlaste abiga korraldada ühiskondlik ja majanduslik revolutsioon suunaga ülalt alla, teha resoluutne maareform ja kehtestada otsene kontroll enamiku majandustegevuse üle endale alluvas tsoonis.