Sellest ajast peale, mil Põlissoomlaste erakonda ja selle liidrit Timo Soinit isiklikult saatis Soome parlamendivalimistel enneolematu edu, on olukord teatud tasanditel Euroopas muutunud väga rahutuks.
Gert Siniloo: Soini kui omamoodi päästeingel
17. mai 2011, 08:43
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
On kõlanud hääli, mis nimetanud seda parteid populistide kambaks ja häbiks riigi senisele kuvandile. Erakond ja selle liider on kogu kriitika suhtes võrdlemisi leebe olnud, vaatamata ilmselgele ülekohtule, mis mõnelt poolt neile osaks on saanud.
Kehtib kaksikmoraal
Põhiline, millega Soini on Euroopasse ärevust toonud, pole immigratsiooni piiramine või rootsi keele kohustusliku õpetamise kaotamine Soome koolides, vaid loomulikult tema vastuseis eurotsooni riikide päästemeetmetele. Kahtlemata on just see põhjus, miks Soome tavapäraselt üsna igavaid valimisi seekord nii suure huviga jälgiti.
Mõne päeva eest avaldas Wall Street Journal artikli, kus Soini põhjendab, miks ta ikkagi ei poolda eurotsooni mureriikide päästmist. Lugesin selle läbi ja pean ütlema, et tema argumendid mõjuvad usutavatena.
Soini asetab põhirõhu sellele, kuidas meeletuna kõlavad summad, miljarditesse eurodesse ulatuv rahaabi ei aita tegelikult kuidagi võlavangis majandusi, veel vähem tavakodanikke – mis sest, et niisugusena neid meetmeid maha müüa püütaksegi –, vaid liiguvad hoopis Euroopa kommertspankadesse ja investeerimisfondidesse. Soini ütleb oma artikli lõpus selgesti, et teda häirib väga, mil moel seab väike eliit ohtu väärtuspõhise Euroopa, et kaitsta teatud ringkondade huve.
Põlissoomlaste juhi kriitika on mõistetav, seda just üksikisiku tasandil, mis kahtlemata aitas kaasa erakonna valimisedule. Tõepoolest on väga imelik kuulata, mis suurusjärkudes summasid eri eurotsooni riigid vajavad, et oma majandust jalule aidata, kui samal ajal potsatab enda pangaarvele iga kuu üksnes kolme- või neljakohaline summa, millega tuleb kuu aega ära elada.
Kui tööl käiva üksikisikuna näed vaeva, et toime tulla, ja siis kuuled, kuidas Kreeka vajab juba jälle abi, et maksta tagasi laenu, mis on kõigest aastajagu vana, meenub vägisi SMS-laenuga kaasnev oht: keeruliste tingimuste tõttu võetakse uus laen, et kustutada vana.
Kui sinu riigi poliitikud hoiatavad niisuguste kohustuste võtmise eest, aga ülejäänud riikide puhul räägivad vajadusest hoida alal euroopalikke väärtusi, tekib paratamatult nõutus ja tunne, et kehtib kaksikmoraal.
Ühtse Euroopa eest
Leidub muidugi argumente, millega Soinit diskrediteerida püütakse. Üks neist väidab, et poliitik peaks pöörama pilgu minevikku, euroliiduga liitumise eelsesse aega ja võrdlema tollast majandusseisu liitumisjärgse aja omaga.
Tõsi, Soomele on Euroopa Liiduga kaasnenud vabadusest olnud suur abi, kuid see ei tähenda, et riigil ei võiks olla arvamust Euroopa praeguste probleemide kohta, eriti arvestades fakti, et soomlased maksavad ühiskassasse rohkem, kui sealt vastu saavad.
Teine argument rõhub ELi ühtsusele. Soinit hurjutatakse selle eest, et ta üritab õõnestada ühtset Euroopat. Tema vastased ütlevad, et ELi tugevus seisneb nimelt selles, et kokku hoitakse nii heal kui halval ajal, samamoodi nagu abielus olles. Ent kes tutvub Wall Street Journalis avaldatuga, veendub, et ühtse Euroopa eest Soini seista püüabki. Peaks olema ilmselge, et vigast süsteemi iga hinna eest käigus hoides nõrgestab Euroopa iseennast.
Tartu ülikooli õppejõud Viljar Veebel pidas loengu Euroopa võlakriisist ja tegi võrdlemisi lihtsas keeles selgeks, mis olukorras me oleme ja mis meid ootab. Kuulajate reaktsioonid olid vastuolulised: paljud kortsutasid kulmu, mõni kuulas apaatselt, sest arvud, millega Veebel opereeris, olid üüratud, ja osa suisa ootas ebameeldiva ettekande lõppu.
Naine, kes istus minu taga, kordas pidevalt endamisi, et lektor võiks ometi vait jääda. Asja teeb märkimisväärseks see, et Veebel pidas loengu auditooriumi ees, mis koosnes peamiselt ajaloo- ja ühiskonnaõpetajatest.
Soini- ja Veebeli-sugused mehed väärivad tunnustust, et nad on julgenud esitada küsimusi. Soini on tõepoolest omamoodi päästeingel, kes sai valimistel tugeva mandaadi, et oma valijate nimel kõnelda ja tegutseda. Tänu sellele evib ta tugevamat kaalu kui mõni analüütik, keda aeg-ajalt vandenõuteoreetikuks tembeldatakse.
Ehkki kaikaid loobitakse kodarasse Soinile, on Põlissoomlaste valimisedu algatanud Euroopas varjatud debati teemal “Kas õng või kala?“. Kas me peamegi lõputult hoidma käigus logisevat süsteemi, pakkuma hädasolijatele üksnes kala? Või oleks ehk aeg süsteemi parandada ja õpetada hädasolijatele, kuidas kala püüda?
Niisugune arutelu on vajalik, sest mängus on meie kõigi heaolu. Kuni küsimusi ei esitata ega midagi ette võeta, ravime üksnes võõrutusnähte, tunnistamata oma süvenevat sõltuvust.