Helmi Mäe-Leinfeld: “Pean koolist ära tulema, ehk saaks tööd Tallinnas ...”

Foto: Elmo Riig / Sakala

Sel korral oli Ikla–Tallinna bussis enamik istmeid hõivatud. Tagareas olid koha sisse võtnud valjuhäälsed sõitjad – noored lätlased, kes teel Tallinna “EV 100” rõõmsale tähistamisele.

Mina leidsin vaba koha ühe vaikse tüdruku kõrval. Sättisin end tema kõrvale. Tüdruk hoidis peos päevinäinud ümbrises Nokia­ telefoni, valis korduvalt numbrit, kuid tema kõnele ei vastatud. Olime juba poolel teel Märjamaalt Tallinna, kui neiu lõpuks ühendust sai. Pidin tahtmatult osa saama järgnevast kõnest.

“Tere! Mina olen /.../ Tahtsin öelda, et pean loobuma oma lõpukleidist. Ma ei saa sel aastal kooli lõpetada. Ei, selle haiguse pärast mitte, aga ma ei ole saanud kätte kõiki õppematerjale. Teised teevad juba kolmandat nädalat lõputööd. Õppisin kodus teoreetilist osa, seal palju võlgnevusi ei ole, aga praktikatöö on tegemata. See puit on kallis, mul ei ole raha selle ostmiseks. Ei, vennal ei ole ka. Tema pidi välja kolima töökojast, osa materjali ei mahu garaaži, on õues lumes. Tal ei ole nüüd enam võimalust raha teenimiseks. Onu on tööta juba ammu, me kõik oleme tööta, aga maja tahab kütmist ja süüa on vaja, bensiin on kallis, autot ei saa kasutada. Ma ei saagi enam kooli minna. Ei, auto ei olnud mugavuse pärast, bussipilet maksab iga päev üks euro 40 senti, jõuaksin kooli poole seitsmeks ja peaksin uste avamist poolteist tundi väljas ootama. Minu pärast ei tule keegi varem uksi avama. Võib-olla juba täna suletakse mu telefon. Pole raha arvete maksmiseks, saan ehk kusagil wifit kasutada. Pean koolist ära tulema, ehk saaks Tallinnas tööd ja järgmisel aastal kooli ära lõpetada. Pealinnas õpetatakse sama eriala.”