/nginx/o/2018/02/22/7610685t1h54eb.jpg)
Kahte täpselt identset treppi pole olemas, mingi nüanss on ikka erinev. Ja trepp ei pea mitte ainult kandma, vaid olema ka silmale kena vaadata, on treppe ja teisi puidust eritellimustooteid tegeva osaühingu Arkinet peremees Andres Kirsipuu kindel. Treppide puhul võib isegi moest rääkida.
Kolmkümmend aastat ettevõtluses
Vändra lähedal Suurejõel tegutseb 2002. aastast osaühing Arkinet, mille peamine tegevusala on treppide valmistamine. Firma sünni taga on ettevõtlik perekond Kirsipuu, kes oma esimese kooperatiivi asutas Tallinnas juba 1988. aastal. „Meil olid taksod, juuksurid, õmblejad. Ettevõtlusega algust tehes mõistsime, et kui seni olime tööl lihtsalt käinud, siis nüüd hakkame tööd tegema,” meenutab koos abikaasa Andresega tänagi aktiivselt firma tegemistes kaasa lööv Õie Kirsipuu. „1993. aastal „küüditati” meid Tallinnast minema, sest elamispind tagastati kunagistele omanikele. Hea, et meil oli Suurejõel hütike, kuhu tulla. Paar aastat arendasime talu, aga nägime, et sellega kaugele ei purjeta.” Sündis otsus rajada Pärnusse kesklinna silla kõrvale Ülejõe turg. „Turgu pidasime kaks aastat ja selle müügist saadud rahaga ostsime omakorda ära Suurejõe kauplusehoone, sest tahtsime kodule lähemal tegutseda. Pidasime kauplust ja baari, aga mida aeg edasi, seda raskem oli ketipoodidega konkureerida. Juba kauba kättesaamine on väikepoodniku jaoks hulga keerulisem ja kallim. Tegelikult kehtib see ka puidufirma kohta – materjalidel tuleb linnas järel käia. Kui tahad valikut, pead Tallinnasse sõitma, edasi-tagasi tuleb kaks ja poolsada kilomeetrit. Kõik see on kulu. Väikeettevõtlus on maapiirkondades erinevate valitsuste poolt sihipäraselt ilma toeta jäetud, tundub juba, nagu oleks see teadlikult niimoodi korraldatud. Suurejõel tegutsemisel on majanduslikus mõttes linnaga võrreldes vaid üks eelis, maamaks on väiksem,” naerab Andres.
Keskendus treppidele ja mööblile
Poodi ja baari nüüdseks enam ei ole, aga sama hoone tagumisse ossa 2002. aastal poepidamisega paralleelselt rajatud puidufirma Arkinet tegutseb tulemuslikult edasi. „Puidutööst olid mul vaid mõningased teadmised, aga õppisin kiiresti, lisaks võtsin TTÜs mõned kursused. Esimesed poolteist aastat valmistasime ruume ette, omavahenditest ei piisanud ja pidime pangalaenu võtma. Tootmiseni jõudsime 2004. aastal. Esialgne plaan toota Rootsi saatmiseks põrandaid jäi katki, sest meil polnud võimsust nende nõutud mahtu täita, põrandat taheti kohe 30 maja jagu. Alustasime hoopis teiste firmade tellimusel trepidetailide tootmisest. Aga töö ja tulu ei olnud proportsioonis. Meie tegime detailid valmis, teised panid trepid kerge vaevaga kokku ja riisusid koore. Targem oli ise turule siseneda. Õppisime, arenesime ja tasapisi hakati meid üles leidma. Tänaseks on maht, kvaliteet, toodete keerukusaste ja ka hind märkimisväärselt tõusnud,” on Andres rahul. „Ega meil ainult trepid ole, valmistame eritellimusmööblit restoranidesse ja köökidesse, teeme ja restaureerime uksi ja aknaid, Suislepa tuulikule tegime isegi paadikujulise katuse valmis. Meie peamised märksõnad on eritellimused ja ebastandardsus. Masstoodanguga poleks meil olnud mingit varianti läbi lüüa.”
Suur osa Arkineti toodangust jõuab piiri taha. „Meile saadetakse joonised, mille põhjal töö valmis teeme. Käime ise paigaldamas, aga mitte alati. Töökojas paneme tegelikult ju trepi eelnevalt kokku, kontrollime kõik ära ja alles siis saadame kliendile. Enne aastavahetust paigaldasime ühe massiivse tammetrepi Rootsi, kus üks vana jaamahoone elumajaks renoveeriti. Perenaine jäi viktoriaanlikus stiilis trepiga väga rahule. Norras ehitati üks vana koolimaja korteriteks ümber, keldritest kuni üles pööninguni välja viivad seal nüüd Suurejõel valminud trepid. Võrreldes Soome, Rootsi või Norraga on meie hinnad soodsad, ega muidu siit treppe tellitaks. Töö on sama, aga hind palju odavam. Aga eks meilegi ole kasulikum toota Eestist välja, saab pisutki rohkem hinda küsida. Samas on risk, et kui miski nihu läheb, on parandamas kauge käia. Enamiku ekspordiks minevate treppide tellijad on tegelikult Eesti firmad.”
Mis maksab?
Trepi hind sõltub keerukusastmest ja materjalidest. Suure keerdtrepi hind võib ulatuda isegi viiekohalise summani. „Keskmine on poolteist kuni kaks ja pool tuhat eurot,” kommenteerib Andres. „Kui mulle öeldakse, et tee teisele korrusele pääsemiseks kõige odavam variant, olen vahel soovitanud mõelda alumiiniumredeli peale. Trepp võiks ikka olla kodu visiitkaart.”
Iga trepp on eelmisest erinev. Arvestada tuleb kliendi sisekujunduslike soovide ja ruumi eripäraga. „Kõige keerulisem on nõukaaegsesse majja, kus ruumi napib, uut treppi sobitada,” teab Õie. „Tuleb näha kliendi hinge ja täpselt selgeks teha, mida ta tahab. Esialgse valiku tegemisel on sageli abiks meie koduleht www.arkinet.ee.”
Treppidel on isegi oma mood. Mingil ajal ei tahetud saart sisuliselt üldse, aga nüüd on seda jälle hindama hakatud. Arkineti tegevuse algusaastail domineeris mänd, mis tulenes peamiselt odavamast hinnast. Nüüd tahetakse, et vähemalt käidavad pinnad oleksid tugevamast puust. Praegu on nõutumad saar, tamm, kask, männile jäävad piirded, postid, põsed. Enamasti tehaksegi trepi ühed osad üht ja teised osad teist liiki puust.
Korraliku trepi valmimiseks kulub tavaliselt nädal kuni kolm, oleneb detailirohkusest. Kui täna Arkineti poole pöörduda, võtab tellimuse täitmine aega kaks kuni kuus nädalat.
Nagu treppe, on ka kliente igasuguseid. Mõni usaldab meistri maitset ja töö kvaliteeti, aga on neidki, kes kogu paigaldamise aja selja taga seisavad.
Viie töötajaga Arkineti tulevikuplaanidest kõneldes ütlevad Kirsipuud, et tänu maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamiseks mõeldud PRIA investeeringutoetusele on neil käsil vanade puiduseadmete väljavahetamine tänapäevaste pinkide vastu. „Saame tootmist kiirendada ja tulemuseks on efektiivsem ning paindlikum töökorraldus,” on peremees rahul. „Aga suurfirmaks me kasvada ei kavatse, eesmärk on järjest kvaliteeti tõsta ja anda puidule üha enam lisandväärtust.”