Elektrita jäänud pere nühkis talalaest tahma

Otstarbe minetanud reheahju ümbrust ilmestavad vanad esemed, põrand on laotud jõeplaatidest, mis toodud Halliste jõe põhjast. Foto: Urmas Luik

Vardja talu eeskambris heidab peremees Mati Ilves pilgu laiadest laudadest põrandale, millel ümberkaudne rahvas tantsu lõi ja tema vanaisa sõjaeelse Eesti ajal pilli mängis. Kuusk on vastupidav puu, kestnud siin mitu inimpõlve ajale alla andmata.

Selle põliskoha ostiski Mati vanaisa Johan Ilves, kellele kui vabadussõja sangarile andis valitsus talu Vana-Kariste mõisa maast siit kilomeetri jagu eemal. Aga kasina põllumaaga Kivilaane jäi perepeale väikeseks. Nii jäigi tema pilk pidama naabruses Vardjale, kus oli suur rehi­elamu, hulk kõrvalhooneid koos 1819. aastal ehitatud aidaga ja pere toitmiseks küllalt maad.

“Vanaisa oli olnud ka tsaari sõjas, esimeses ilmasõjas, sai seal kaela haavata ja et mitte enam rindele minna, hoidis vaskraha põses. Keegi olevat soovitanud, et siis haav ei parane,” seletab Mati, otsides albumist fotot, millel siinsamas Vardja päikeselises õues jäädvustatud tema vanavanemad ja uhked vanemad, süles esimene siinsamas sündinud poeg.

Läbi kuueruuduliste madalate akende paistavad valge lumeväli ja edasi Kanaküla laaned, nende vahelt jätkub tee Soomaa rahvuspargini.