Aktsiaseltsi Viljandi Metall allasutuse VMT Tehased töötaja Rainer Kütt on üks vähestest eestlastest, kes on hankinud rahvusvahelise keevitusinseneri IWE kutsetunnistuse.
Viljandi mees sai jala tsunfti ukse vahele
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rainer Küti sõnul pole õige väita, et meie riigis saab keevitusinsenere ühe käe näppudel üles lugeda, ent teiste riikidega võrreldes on selle ameti esindajaid siin siiski napilt. Et nõukogude ajast alates on metallurgias olnud juhtkohal Tallinna ja Põhja-Eesti suured ettevõtted, mille töötajaskond on suuresti vene päritolu, on nimetatud tasemele jõudnud eestlasi tõesti vähe.
Võimalus piltlikult öeldes suletud tsunftis löögile pääseda avanes tänu Saksa keevitusühingu DVS Mecklenburg-Vorpommerni Liidumaa Rostocki õppe- ja eksperimentaalkeskusele. Sakslaste erialaühing on eri tasemel koolitusi korraldanud juba 2007. aastast. Rainer Küti sõnul on Viljandi Metall soovinud neil osaleda varemgi, kuid varasemad katsed olid luhtunud osavõtjate vähesuse tõttu.
«Firma osa koolituskuludes oli väike: see kattis peamiselt rahvusvaheliste koolitajate sõidud ja olme. Sisulise poole rahastamine käis ikka Euroopa Liidu fondide kaudu,» rääkis Kütt pool aastat tagasi alanud kursuste kohta. Ettevõtte toel saadud kutsetunnistus teda töösuhtes sunnismaiseks ei muuda, kuid plaani Viljandist ära minna ta ei pea.
Lai valdkond
Eesti maaülikoolis tootmistehniku eriala lõpetanud Rainer Kütt sai keevitamises käe valgeks juba aastaid tagasi, kui ta oma praegusesse töökohta õpipoisiks tuli.
«Minu isa oli pikka aega Viljandi Metallis töötanud ja ma tegin siin ka ülikooli ajal praktikat,» selgitas Kütt, miks mainitud ettevõttesse tööle asumine tundus talle loomulikuna.
Kui kutsekoolis saab lihtkeevitaja kutse vähem kui aastaga, siis keevitusinseneri koolitusest moodustavad põhiteadmised napi neljandiku. Kõnealune koolitus käis tsüklite kaupa. Peale juba mainitud üldosa tuli kutsetunnistuseni jõudmiseks läbida veel kolm astet: materjalide tundmine, konstruktsiooniarvutused ja kvaliteedisüsteem. Ehkki kursustel osalejad tegid kõik etapid läbi enam-vähem samas mahus, olid atesteerimisnõuded eri taseme tunnistuse taotlejatele isesugused.
Küti jutu järgi on keevitusvaldkond väga lai. Nii näiteks ei aita vaid Mendelejevi tabeli tundmisest — arvesse tuleb võtta ka materjalide paksust ja tehnoloogiaid.
«Keevitusprotsesside täpset arvu on väga raske öelda, sest valdkond areneb pidevalt ja juba homme võib midagi uut juurde tulla,» selgitas Kütt. Konstruktsiooniarvutuste tegemine kuulub aga juba puhtalt inseneri kutseoskuste alla.
Koolituse viimane aste, kvaliteedisüsteem, puudutab ka ajendit, miks Viljandi Metall otsustas oma töötaja kursustele saata. «Tänavu rakendus Euroopa Liidus uus teraskonstruktsioonide standard ning see nõuab teatud pädevusega järelevalvet,» seletas keevitusinsener.
Et Viljandi Metalli tellimused tulevad valdavalt piiri tagant, on rahvusvaheline konkurentsivõime ettevõttele tähtis.
Miks ära?
Kui hanked tulevad Viljandisse välismaalt, siis paljud keevitajad liiguvad vastupidises suunas. Rainer Kütt kummutab arvamuse, nagu ei tasuks heal keevitajal Eestisse jäämine ennast ära, sest palgavahe teiste riikidega on liiga suur.
«See puudutab vaid algoskustega keevitajaid, kes eelistavad minna välismaale lihttööle, selle asemel et tõsta oma taset siin,» rääkis ta.
Küti väitel saab soovi korral kutseoskusi täiendada ja ettevõtte sees tasuvamale kohale liikuda ka Eestis, kuid see nõuab suuremat järjepidevust kui piiri taha õnne katsuma minek. «Tean mehi, kes on meil aastaid töötanud ega mõtlegi lahkumise peale,» lausus ta.