Pärnu volikogu esimehe Andres Metsoja kõne Pärnus Rüütli platsil

Andres Metsoja. Foto: Madis Sinivee

Lugupeetud president, riigikogu esimees, riigikogu ja valitsuse liikmed, volikogu liikmed, ekstsellentsid, daamid ja härrad!

Täna 100 aasta eest näitas Eesti saatuse sõrm just siia – Pärnusse, kus pidi öeldama välja, et nüüd on Eesti riik. Eestlased, kes end alles 60 aastat varem olid eestlasteks kutsuma hakanud, kasutasid ära suurte ja vägevate nõrkushetke, et öelda: siitmaalt on see maa meie ja ei kellegi teise oma.

Aga kes on eestlane?

Sakslasest rännumees Karl Feyerabend on eestlaste kohta 1797. aastal kirjutanud:

Juba eestlase välimus osutab kindlameelsele mehele, keda ükski orjapõli ei ole suutnud päriselt maha murda ja kes tagasihoitud raevus ootab silmapilku, kunas ta saab vääritud kütked puruks rebida. Ta on tiiger, kes praegu vaikides oma ahelaid pureb, aga kui ta näeb hetke, mil ta võib vabaks saada, lömastab ta keevalise rahuga kõik, mis talle ette jääb.

Veel varem, 1587. aastal kirjeldab Liivimaa kroonik Balthasar Russow meie esiisade pidukombeid: neis endisaegse Liivimaa pulmades käis alati üks hirmus ja ilmotsata joomine ja lakkumine, kus üksteise terviseks poole või koguni terve lasingu õlut enesele parajate peekrite kaupa sisse kulistas nõnda, et ta ühte peekrit suu peal hoidis ja teisest samal ajal esimesse lisa laskis voolata ...

Head sõbrad!

Minevik on kaugel ja siiski nii lähedal. Kes me siis oleme või tahame olla? Kas oleme õppinud olema peremehed omal maal?

Talupojatarkus on meid alal hoidnud, ometi oleme ikka ja jälla tõdenud, kui palju veel teha on ning sealsamas sagedasti vaevanägijaid märkamata ja neile õlale patsutamata juba järgmiste talgutega peale hakanud. Eesti ei ole kaugeltki valmis ja pole vaja tunda hirmu, et töö sellel rajal lõpeb.

Täna siin, aastatuhandete taha ulatuva minevikuga aga suhteliselt noore riigirahva ja rahvusriigi sünnipäeval tahame olla väärikad, kuid mitte üleolevad, jõukad, aga mitte ahned, omale kuuluvast hoolivad, aga mitte kadedad, heast joogist-söögist lugu pidavad, kuid mitte joodikud ega õgardid, enda huvi eest seisjad, aga mitte vihapidajad, vahel mõnusalt minna laskjad, aga mitte laisad.

Peremees omal maal hoiab oma ja austab võõrast. Ei tee tühjast tüli ega kärbsest elevanti. Hoolitseb, et headel aegadel saaks kogutud ikalduse aastateks. Oskab olla sõber, keda armastada, ja vaenlane, keda karta.

Seni on meie hulgast ajaloo saatuslikel silmapilkudel ikka tõusnud eestvedajad, kes on suutnud ühendada sõna ja teo, hajutada lõputud kahtlused ja kõhklused, seista julgelt inimeste ette ja kutsuda neid kaasa. Ja inimesed on tõusnud ja läinud. Nii oli see vabadussõjas, kui lootusetuna näivast olukorrast lõpuks au ja võiduga välja tuldi. Koolipoisid ees ja täismehed järel. Nii oli see teises maailmasõjas, kus Eesti vabaduse eest tuli seista võõras vormis ja lõpuks ülekaaluka jõu eest taanduda. Nii tegid seda väliseestlased, kes hoidsid läbi okupatsiooniaja elus Eesti riikluse järjepidevust, ja kodueestlased, kes kõigi kiusude ja kiusatuste vastu ei andnud kunagi alla.

Head pärnakad ja külalised!

Esimesed 100 oli meie esivanemate, järgmised 100 on meie nägu ja tegu.

Meie üheskoos oleme need eestlased, keda kroonikud kirjeldavad aastasadade pärast ja kelle järgi tulevad põlved oma samme seavad. Ei saanud Eesti riigiks ilma Pärnuta, küllap on meil, pärnakatel, selle maa ja rahva ajaloos veel tähtsaid rolle mängida.

Täna on Eesti pidu Pärnus. Olgem koos rõõmsad, tänulikud ja uhked. Rõõmsad, et saame olla vabad, koos lähedaste ja sõpradega, tänulikud meie ees läinud põlvkondadele, kes meid siiamaale toonud, ja uhked selle tuleviku üle, mille me koos järeltulijaile pärandame.

Soovin teile jätkuvat pidutuju ja eestlaseks olemise väärikust!

Hoia Jumal Eestit!

Elagu Pärnu! Elagu Eesti!