Pildid: Pärnu õpilased pidasid Itaalias tsensuurist hoiatava ettekande

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Eelmisel nädalal viibis Pärnu ühisgümnaasiumi delegatsioon Erasmus+ projekti "Les crayons de couleurs européens: "Dessine-moi "Une" Europe" (tõlkes: Euroopa värvi pliiatsid: joonista mulle "üks" Euroopa) raames Itaalias Mirandolas lähetusel. Projektikohtumise peaeesmärk oli osaleda rahvusvahelisel vabadusteemalisel kollokviumil.

Kollokviumil osalesid peale kooli projektijuhi Liis Raal-Virksi, arendusjuhi Merit Reinholdi, õpilaste Ruth Kurmi, Angeelika Leasi, Elika Lauri ja Hellika Torniku kohtumise vastuvõtja ehk Itaalia kooli Istituto Istruzione Superiore Giuseppe Luosi õpetajad-õpilased, samuti esindused partnerkoolidest Prantsusmaalt, Portugalist ja Küproselt.

Kollokvium jagunes kolmeks teemapaketiks: sõna-, liikumisvabadus ja vabadus valida elu ja surma vahel.

Õpilased võrdlesid sõnavabadust viie partnerriigi meedias. 2017. aasta seisuga platseerus Eesti meedia maailmas 12. kohale. Portugal tuli 18., Küpros 30., Prantsusmaa 39. ja Itaalia 52. kohale.

Eesti ja Portugal võivad meedia sõnavabadusega rahule jääda, sest nende pressivabaduse olukord on väga hea või hea. Mõningaid probleeme esineb Küprosel ja Prantsusmaal ning suuri probleeme Itaalias.

Küprosel teeb sõnavabaduse tagamise keeruliseks 1974. aastal toimunud Türgi vägede invasioon, mille tagajärjel Põhja-Küpros okupeeriti. Olukord ei ole siiani lahendust leidnud ja osa saarest on endiselt allutatud Türgi kontrollile.

Prantsusmaal on probleem selles, et teatud profiiliga ühiskonnaliikmed omandavad meediaväljaandeid, mistõttu enamiku päevalehtede omanikud – kohalikud rikkad ettevõtjad – lähtuvad ka enda huvidest ja eesmärkidest.

Itaalias on sõnavabadus meedias kõige suuremas ohus: suisa kuuel sealsel ajakirjanikul on ööpäevaringne politseivalve, sest sõnavabaduse praktiseerimine on juba kaasa toonud ajakirjanikevastast vägivalda ja tapmisähvardusi.

Ühisgümnaasiumi õpilased pidasid prantsuskeelse ettekande teemal "Sõnavabadus ENSV-s ja praegu", kus keskenduti Nõukogude Liidu karmile tsensuurile ja vohanud propagandale. Kõik osalejad, eriti aga kohalikud, pidasid ettekannet justkui hoiatusmärgiks: Itaalias olid just toimunud valimised, mille ootuspäraselt võitsid viimase aja immigratsiooniprobleemide tõttu parempoolsete vaadetega poliitjõud. Itaalia õpetajate ja ajakirjanike meelest oli väga oluline kuulda, mida äärmuslik poliitiline võim kaasa tuua võib.

Itaalia õpilased tegid ettekande Euroopa Liidu sisesest rändest, vabadusest elada mujal ning võrdlesid Itaaliast lahkuvate inimeste ja Itaaliasse elama tulevate noorte profiili. Nende noorte itaallaste arv, kes tahaksid minna välismaale elama, õppima või töötama, on viimastel aastatel tõusnud, ulatudes nüüd juba 27 protsendini. Põhjused peituvad tööpuuduses, kehvades töötingimustes ja madalas palgas. Enamasti lahkutakse Suurbritanniasse või Prantsusmaale, äraminejad on tihtipeale kõrghariduse ja spetsiifiliste tippteadmistega inimesed. Itaaliasse rändavad aga peamiselt Rumeenia, Albaania või Maroko kodanikud, kes asuvad ametisse sektorites, mis seotud koristusteenuste, logistika, teeninduse või sotsiaaltööga.

Küprose esindus rääkis liikumisvabadusest Euroopa Liidus oma riigi seisukohast ja tõi taas esile Põhja-Küprose okupatsiooni problemaatika. Pealinn Nicosia on jaotatud kaheks ja iga küproslane, kes tahab külastada vallutatud saareosa, peab piiripunktis näitama passi ja külastuse fikseerima. Seetõttu paljud elanikud seda osa saarest enam ei külastagi, kuna peavad alandavaks kodumaal liikumiseks kelleltki luba küsida. 1974. aastal jäid paljudel küproslastel sinna valdused, majad, mälestused.

Prantslased ja küproslased tegid ettekande vabadusest valida seksuaalsust ja surma. Prantsusmaa oli üks esimesi Euroopa riike, mis kehtestas samasooliste kooselu registreerimise õiguse. Samasugune õigus eksisteerib Küproselgi, kuid saare elanikud on selles vallas veel konservatiivsed.

Prantsuse õpilased korraldasid küsitluse, kus uurisid, kuidas vanemad reageeriksid, kui selguks, et nende laps on homoseksuaalne. Enamik vastas, et aktsepteeriks seda ja oleks tänulik, et laps neile sellest rääkis. Keerulisem oli eutanaasiaga, kus arvamused jagunesid kaheks: pool vastanuist ei poolda seda, kuna tänapäevane meditsiin pakub efektiivset valuravi ja teadus areneb iga päevaga, aga teine pool vastanuist oli eutanaasia poolt, kuna inimesel peaks säilima õigus otsustada oma elu ja surma üle ning elu, mis paneb vaid kannatama ennast ja lähedasi, ei ole elamisväärne. Veidi üle poole vastanutest pooldaks eutanaasiat, kui nad ise või nende lähedane oleksid vegetatiivses seisundis, valudes ja paranemislootust poleks.

Seevastu enesetapu suhtes jäid küsitletud kriitiliseks: suur osa pidas seda egoistlikuks teoks ja lihtsama vastupanu teed minemiseks.

Lähetusnädal pakkus mitteformaalseid õppimisviise. Välisõpilased elasid kohalikes peredes, et praktiseerida võõrkeeli ning näha Itaalia peret lähedalt. Toimusid harivad ja põnevad väljasõidud: külastati Romeo ja Julia armastusloos kuulsaks saanud Verona linna, viinamarjaistanduste poolest tuntud Vignola linnakest, Maranello Ferrari muuseumit, erkpunaste ja -kollaste majadega Modenat, elust kihavat ülikoolilinna Bolognat.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles