Juhtkiri: Investeering maanteesse (1)
13. märts 2018, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/03/12/7681009t1h0c65.jpg)
Pärnu–Uulu maanteelõigu projekti eskiis, millega rajatakse neljarealine lõik kahe eritasandilise liiklussõlme, mitme jalakäijate tunneli ja metsloomade teeületuskohtadega, on oluline investeering taristusse, millega muutub Via Baltica liiklusohutumaks.
Plaanide kohaselt peaks teelõik valmima küll alles 2022. aastal, aga pärast seda võib öelda, et on astutud järjekordne samm Tallinna–Pärnu–Ikla maantee muutmisel vastavaks 21. sajandi vajadustega.
Selle lõigu prognoositav liiklussagedus üle 15 000 sõiduki ööpäevas, neist viiendik raskeveokid, räägib juba enda eest. Teisalt tähendab see vaid 8,4kilomeetrist lõiku. Raske on jätta kritiseerimata otsustajate lühinägelikkust, kes pidanuks juba aastaid tagasi aimama, et mitte Tallinna–Tartu, vaid Tallinna–Pärnu–Ikla maantee on see, mille esmajoones neljarealiseks ehitamist tingib äärmine vajadus. Paraku jääb selline jupikaupa tee-ehitus kestma veel paljudeks aastateks, sest Tallinna–Tartu projektist ei taheta millegipärast loobuda, kuigi sellegi lõpuni neljarealiseks tegemiseks napib raha. Iseasi muidugi, kui ei otsustata võtta sihtotstarbelist laenu, et kõik kolm strateegilist suunda (peale selle Tallinna–Narva) neljarealiseks rekonstrueerida.
Pärnu–Uulu maanteelõik on oluline Pärnule, aga ka Häädemeeste vallale. Samuti kasuks Lottemaale, muutes teemapargile juurdepääsu maanteed pidi ohutumaks. Isegi kui 2026. aastaks peaks valmima Rail Baltic, ei mineta Via Baltica oma tähtsust. On ilmselge, et kogu maanteetransport ei asu ümber relssidele. Veel enam, prognoosid kinnitavad, et autovedude osa võib edaspidi suureneda ja seetõttu on tegemist tulevikuinvesteeringuga.
Isegi kui 2026. aastaks peaks valmima Rail Baltic, ei mineta Via Baltica oma tähtsust.
Pärnu–Uulu lõigu keerukust kinnitab seegi, et ainuüksi projekteerimiseks on ette nähtud poolteist aastat. Alles kõigi ettepanekute ja arvamuste läbisõelumise järel saab käsile võtta projekteerimistingimused, et siis asuda joonistama lõplikku lahendust.
Tee-ehitus ei maksa vähe, praegusel juhul 4,5 miljonit eurot kilomeetrile, mis kokku teeb ligikaudu 38 miljonit. Seega tuleb targalt toimetada, et pärast ei peaks kordama mõttetera parematest kavatsustest ja tulemusest nagu tavaliselt.