Kalev Vilgats: hümn ei kao kuhugi

Eesti hümni pealkiri ja autorid mainitakse ära muudetavas lipuseaduses. Hümni laulmist ei reglementeerita. Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) esitatud hümniseaduse eelnõu hääletati üle­eile riigikogu menetlusest välja. Eelnõu tagasilükkamise poolt oli 51 rahvaesindajat, vastu kaheksa ja üks jäi erapooletuks.

Siiski ei saa kuidagi öelda, nagu oleks EKRE algatus luhta läinud. Kahtlemata esitati eelnõu kantuna murest, et hümnil pole sellist seaduse tuge nagu riigilipul ja -vapil. Omajagu on põhjust kahtlustusteks, et riigi sümbolitesse kiputakse suhtuma küllaldase lugupidamiseta.

Hümnieelnõu puhul väärib märkimist tõik, et valitsus 15. veebruaril seda toetas, ehkki kostis vastuhääligi. Peab tunnistama, et EKRE eelnõus leidub ridamisi ülereguleerimisi, mis panevad muigama ja võtavad samal ajal tõsisekski, et kui eelnõust peaks saama seadus ja keegi hakkaks näpuga rida ajama, mis siis saaks. Kes peaks otsustama, kas hümni laulmine on ikka põhjendatud ehk moment küllalt pidulik? Kellel oleks kohustus juures viibida, kui lauldakse hümni? 

Jagan seisukohta, et märtsi algul põhiseaduskomisjoni algatatud Eesti lipu seaduse muutmise seaduses hümni pealkirja, viisi ja sõnade autorite äramainimisest võiks hümni “kaitsmiseks” piisata. Paciuse-Jannseni “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” ei kao hümnina kuhugi. Pidulikud hetked hümni laulmiseks jäägu reguleerimata. Püstitõusmine, kui selleks pole füüsilist takistust, ja meestel pea paljastamine näitab koduse lastetoa taset.