Praegu on Eesti taas tõusufaasis

Toomas Hendrik Ilves
, Eesti Vabariigi president
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Andres G. Adamson

Teame, et viis aastat tagasi ei osanud me ilmselt aimatagi Eestit, Euroopat ja kogu maailma peagi tabava majanduskriisi ulatust. Me ei teadnud, et augustis 2008 puruneb meie arusaam Euroopa senise julgeolekukorralduse aluste kestlikkusest.

Me ei suutnud prognoosida, et meie lõimumis- ja hariduspoliitika tegematajätmised, samuti sovetlike mõttestampide elujõud viivad massiliste rahutusteni Tallinna südames. Mööngem, et viimased viis aastat on seetõttu olnud parasjagu pingelised ja kohati rasked. Aga Eesti on saanud hakkama.

Ja ma tahaks väga loota, et nendest raskustest on pikemas perspektiivis olnud Eestile kasu rohkem kui sündmustevaesest tiksumisest, mille paratamatu kaasnähe oleks stagnatsioon ja vigade väljatulemine hiljem, kuid sootuks rängemal kujul.

Kõik viimase nelja-viie aasta dramaatilised sündmused on sundinud meid mõtlema oma vigade üle, on sundinud leidma uusi lahendusi ja muutma vajadusel kurssi.

Vaid nii saame olla kindlad, et järgmine kriis ei taba meid nii valusalt kui see, mille tagajärgedega võitlevad nii valitsus kui omavalitsused, Eesti ettevõtted, eriti aga peaaegu iga Eesti pere praegu ja kardetavasti veel mõne aja. Uskuge mind, see kriis tuleb varem ja teistsugusel kujul, kui oskame arvata või prognoosida. See on üleilmastumisega kaasnev paratamatus.

Praegu on Eesti taas tõusufaasis. Eesti kiiret kohanemisvõimet tuuakse eeskujuks mujal Euroopas ja kogu maailmas. Olgu see meile pealegi hea reklaam, mida väike riik ei suudaks mingilgi moel ise kinni maksta.

Aga vaid me ise, meie sõbrad, sugulased ja kogu rahvas, teame nende otsuste ja sündmuste täit hinda. Ja see poleks üldse Eestile omane mõtteviis, kui hakkaksimegi uskuma, et kõik viimasel viiel, kümnel või 20 aastal tehtu oli absoluutselt õige ja maailma parim.

Ma ei kutsu kedagi üles masendusse langema ega parastades süüdlasi otsima. Ammugi ei taha ma ise samastuda tegelasega tõestisündinud loos, milles üks Eesti mees ilusal maihommikul kole õnnetu moega oli. Ja kui temalt uuriti kurbuse põhjust, vastas ta: aga varsti hakkavad päevad jälle lühemaks minema.

Mis iseenesest on ju teaduslikult kinnitatud sulatõsi, kuid Eesti suve lühidust ja ilu arvestades pole siiski põhjus meeleheiteks.

Üritasin president Lennart Meri nime kandval rahvusvahelisel konverentsil analüüsida neid põhjusi, miks osal kommunismi ja totalitarismi ikkest vabanenud riikidel on õnnestunud üles ehitada vaba demokraatlik ühiskond, aga osas – et mitte öelda paljudes või enamikus – riikides on läinud teisiti ja üldjuhul halvemini.

Neid põhjusi vaagides ei saa ma jätta tänamata ega tunnustamata meie põhiseaduse assamblee liikmete ettenägelikkust ja tarkust. Minu hinnangul on just meie põhiseadus aidanud Eesti rahval oma riiki uuesti üles ehitada ning hoiduda kõigist vigadest ja kiusatustest, mis viivad demokraatia kidumise ja lõpuks hävinguni.

Me meenutame täiesti põhjendatult ja tänutundega nii Eesti Kongressi kui Rahvarinde ja viimase ülemnõukogu rolli Eesti omariikluse taastamisel. Kahjuks on olnud hoopis vähem juttu põhiseaduse assambleest ja selle liikmetest. See on kahetsusväärne lünk, mis esimesel võimalusel tuleb väärikalt täita.

Oma tunnustust meie põhiseaduse sõnastajatele ja austust põhiseaduse kehtestaja – rahva ees olen väljendanud lihtsal ja ilmselt presidendile ainumõeldaval viisil: olen jätnud välja kuulutamata parlamendis heakskiidu leidnud seadused, mis minu hinnangul on läinud vastuollu põhiseadusega. Ma tunnustan parlamenti, et enamik neist vetodest pole põhjustanud pikka Kadrioru ja Toompea vahelist vägikaikavedu lõppvaatusega Toomemäel.

Mida tahaksin meie põhiseaduse kiituseks esile tõsta?

Eestil on tugev parlament ja selle poolt ametisse kinnitatud tugeva täidesaatva võimuga valitsus ning peamiselt esindusrolliga president. Nimetage mulle palun üks tugeva presidendivõimuga endisse sovetiblokki kuulunud demokraatlik riik? Neid pole. Siit tuleneb mu vastuseis ettepanekutele suurendada presidendi võimu ja tugevdada tema mandaati. See lööks tasakaalu paigast.

Tõsi, riigikogu praeguses koosseisus esindatud nelja parteiga oleme minu hinnangul jõudnud arvamuste paljusust innustava ja toetava süsteemi kriitilise miinimumpiirini. Seetõttu oleks Eesti demokraatia tervise huvides minu meelest tark hoiduda mis tahes administratiivsetest sammudest, mis kahandaksid uute parteide võimalusi pääseda otsustajate hulka.

Kui rahva tahe ja arvamused ei kõla parlamendis, hakkavad nad varem või hiljem, vaiksemalt või raevukamalt kõlama tänavatel. Või, mis eesti meelelaadile ilmselt lähedasem, irdutakse täielikult Eesti poliitilisest diskussioonist ja valimistest. Kumbki ei ole Eestile hea arengutee.

Kolmas Eesti senise eduka arengu võti on olnud me üldjoontes erakondadest sõltumatu ametnikkond. See, et ministeeriumides, ametites, maa- ja omavalitsustes peavad valimistulemustest sõltumata töötama oma ala tundjad.

On riike, kus valimiste järel vahetatakse välja peaaegu kõik ametnikud ja kus personalivaliku põhikriteerium on kuulumine valimised võitnud parteisse. See on kaasa toonud ebakompetentseid otsuseid, võimu kuritarvitamist ja korruptsiooni.

Eestigi pole sellest päriselt puhas, õnneks on see kõik siiani piirdunud peamiselt kohaliku võimuga. Parteipoliitiline mõõduvõtt ja omade upitamine toovad parimal juhul lühiajalist kasu upitajale endale. Pikas perspektiivis teeb parimate kandidaatide poliitilistel põhjustel kõrvalelükkamine kahju Eestile. Erakonna liikme staatus ei ole minu silmis kindlasti puue. Aga see ei ole ka eelis, ammugi mitte arvestuslik alus, millest riigipea oma otsustes lähtuma peaks.

Minu enda suhe parteide ja päevapoliitikaga on avalikkusele loodetavasti teada. Olen üritanud end sellest distantseerida ning olen oma valikuid alati proovinud põhjendada. Ma tean, et mõne reformierakondlase meelest olen ma jätkuvalt aktiivne sotsiaaldemokraat, sotside arvates kuulun IRLi (Isamaa ja Res Publica Liitu, toim) ja mingi osa IRLi hinnangul pole mu perekonnanimi Ilves, vaid hoopis Orav.

Möönan, et selline arvamuste paljusus mulle meeldib, sest käib päris hästi kokku mu valimiseelse lubadusega “President on parteideülene nii sõnas kui teos, pole olemas presidendiparteid ega mõne partei presidenti, samuti ei garanteeri president parteide kokkuleppeid”.

Mu teadlikul soovil mitte sekkuda parteipoliitikasse, saati veel valimiskampaania ajal, polnud paraku määratud tervenisti täide minna.

Nagu te mäletate, pidin aastavahetuse eel võtma seisukoha, kui kaitsepolitseiamet tuvastas Keskerakonna esimehe tegevuses potentsiaalse ohu Eesti sisepoliitika sõltumatusele.

See oli väga vilets hetk mulle isiklikult, samuti pea- ja siseministrile. Ja kõige viletsam oli see kaitsepolitseiameti peadirektorile, sest oli võimalik ennustada, et sellele vastikule informatsioonile lüüakse niikuinii poliitilise ärategemise tempel.

Aga seda kõike salata ja seisukoht võtmata jätta polnud võimalik. Vastasel korral läinuks ma presidendina vastuollu oma ametivandega, kaitsepolitsei aga oma kohustusega tagada Eesti julgeolek.

Ma mõistan inimlikult Keskerakonna parlamendifraktsiooni meelekibedust. Olen ise istunud riigikogu liikmena opositsioonis. Tegusale poliitikule on see tõesti piin, eriti juhul, kui see kõik kestab aastast aastasse ja ühest valimistsüklist järgmiseni.

Mul on olnud keskfraktsiooni esindajatega töine läbisaamine ning olen nende konstruktiivset käitumist majanduskriisi ajal ja pealesunnitud kärpe-eelarvete menetlemisel korduvalt tunnustanud.

Keskerakond esindab iga neljandat valimas käinud Eesti Vabariigi kodanikku, peamiselt neid, kelle suhe Eesti riigiga on eri põhjustel mitmetahuline ja seetõttu vastuolulisem kui ülejäänutel.

Kuid nad pole seepärast kuidagi vähem väärtuslikud Eesti kodanikud. Nad on lahutamatu osa Eesti edasisest loost. Nad väärivad endale kõige paremaid, ausamaid, kõiki ühiseid lääneliku demokraatia reegleid järgivaid esindajaid.

Lõpetuseks küsimus, mida mulle on korduvalt esitatud: miks tahab Toomas Hendrik Ilves veel viis aastat presidenditööd teha? Mu ametiaeg on sisaldanud kümneid ja sadu ülevaid hetki, mil tunned sisimas ja koos oma rahvaga uhkust selle üle, kes me oleme ja mida me suudame.

Ma olen tänulik ja uhke võimaluse eest olla Eesti riigi president. Ja kui ma peaksin saama toetuse teiseks ametiajaks, tunnen täit valmisolekut teenida Eesti riiki järgmised viis aastat oma parimas heas tahtes. Ja taotleda koos teiega neid sihte, millest äsja rääkisin. Konkureerivate presidendikandidaatide esitamine riigikogus või valijameeste kogus ei sõltu teatavasti minu tahtest.

Samuti pole demokraatlikule riigile tõesti kõige loomulikum lahendus see, kui ühtki teist kandidaati augustis või septembris ei esitata, aga eks ole sedagi fakti võimalik mitmeti tõlgendada.

Olen Eestile elanud kogu oma elu. Poole sellest võõral maal oma vanemate juttudele ehitatud unistuses. Teise poole Eestit uurides, temast raadios rääkides ja hiljem eri ametites Eesti riiki teenides.

Ja üks asi on mulle alati selge olnud ja sellest olen pea erandita kinni pidanud: mul pole õigust lükata tagasi tööd, kui tööpakkumise taga on inimesed, kelle arvamusest ma lugu pean ning kelle suhe Eestiga on vähemasti niisama kirglik kui mul endal.

President Toomas Hendrik Ilvese kõne Isamaa ja Res Publica Liidu volikogu istungil on avaldatud lühendatult. Täispikkuses kõne leiab presidendi kodulehelt www.president.ee.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles