Raekojas avati haamrilöögiga "Aknad"
13. aprill 2018, 16:08
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kevadõhtu päikesevalgus püüti peeglitüki abil läbi lahtise akna linnagaleriisse ja taoti seejärel ühe haamrilöögiga kildudeks. Margus Tiitsmaa (Sorge) ja Andrus Joonase performance’iga avati 13. aprillil ja reedel Pärnu raekojas 18. Joonase kureeritav (m)Moodsa kunsti näitus „Aknad II“.
Treppi pidi linnagaleriisse saabujaid tervitab esimese teosena aga Tiitsmaa dokumentaalmaal läinudaastase „Aknad I“ kunstietendusest, mille kandsid toonagi ette samad mehed.
Kuna aknaid on palju, eri tüüpi ja neil on erinev otstarve, akendest tuleb valgus, akendest näeb maailma ja iseennast, aknast pääseb välja ja akna taga on lõpmatus, otsustas Joonas tänavu enda selgitust mööda sama teemaga jätkata ja avaldas, et tänavuse väljapaneku hindab ta 18 toimunu hulgast top 3 hulka. Peale oma elus Pärnuga seotud olnud kunstnike osalevad näitusel Udmurdi kunstnikud.
Ükski teos pole siin juhuslik ja need moodustavad kokku ühe jutustuse, mille mõte peitub Udmurdi kunstnike videos, kus nad vaatavad aknast sisse ja küsivad: „Kes sa tegelikult oled?“.
„Võiksime endale iga päev esitada küsimuse, kes me tegelikult oleme. Sest inimene ju areneb, muutub, maailm muutub, su hing saab järjest täiskasvanumaks, vaim suureneb või siis väheneb – see sõltub sust endast,“ avaldas kuraator.
Samal põhjusel ei tea Joonas ka seda, kui kaua ta 18 aastaseks saanud näitusesarja - mis sai kunagi ellu kutsutud selleks, et kaasa aidata nüüdisaegse kunsti säilimisele, arenemisele ja jätkusuutlikusele Pärnus - veel edasi teeb.
„Ehkki 18aastane ei ole veel täiskasvanu. Ma isiklikult arvasin ka nii vanaks saades, et olen õudselt tark, aga praegu ma arvan, et vaim saab järjest nooremaks. Sest keha vananeb ja jõudu jääb vähemaks, aga siis tuleb oma jõudu lihtsalt õigemini kasutada. Ja ma kujutan ette, et paljud inimesed on 70aastaselt väga noored, aga see ei tähenda, et neil poleks siin maailmas midagi öelda,“ nentis Joonas.
„Selle näitusega on loodud siia tugev energeetiline ruum, mis puhastab igaüht või siis vähemalt paneb mõtlema, tajuma, tundma ennast mitte lihtsalt objektina, vaid millegi rohkemana,“ selgitas kuraator.
Udmurdi ametivendadega on Joonas suhelnud viimased kuus aastat. Seda ajendas teda tegema igatsus paarikümne aasta taguse kunstiruumi järele.
„Kuna Eestis hakkas ühel hetkel päris kunst ära kaduma ja kõik muutus ülepolitiseerituks, hakkasin otsima samasuguseid kunstikeskkondasid väljaspool Eestit. Ja ma leidsin nad. Nad viivad meid tagasi minevikku, mis on mõnes mõttes ka Pärnu minevik – selles mõttes, et nad on nii siirad ja puhtad veel, et see ameerika, coca-cola ja mcdonalds pole neid veel ära rikkunud ja nad teevad samasugus kunsti, nagu tehti Pärnus paarkümmend aastat tagasi. Ja sellepärast nad siin näitusel ongi,“ põhjendas Joonas.
Üks osalevaid udmurdi kunstnikke on tuntud disainer Yuri Kutsarjan, kes on kujundanud ka Udmurtia vapi ja lipu. „Peale seda, kui ta sai väga kuulsaks ja rikkaks, hakkas ta päris kunsti tegema,“ avaldas Joonas.
„Käisin Udmurtias sümpoosionil vist nüüd juba kuus aastat tagasi ja hakkasin neile õpetama, kuidas performance’eid teha. Sest nad tahtsid ja see, mida nad olid enne teinud, meenutas rohkem rahvateatrit. Õpetasin nad kunstnikena kõrgemalt lendama, enne nad ei julgenud seda teha,“ meenutas ta. Nüüd on Joonase udmurdi tuttavad arenenud nii kaugele, et võidavad oma videokunstietendustega Venemaal järjest auhindu.
Tiitsmaa on üles maalinud dokumentaalkaadreid oma osalemisest tsirkus-kunst-teatris Põleva Kaelaga Kirjak, unenägudest ja teda ühel etendusel lummanud klassikalisest Peterburi klounist, kelle keerutatava taldriku ümber tiirlevad sõjalennukid.
Toomas Kuusingul polnud enda jutu järgi oma õlimaale kusagil hoida – nii seisid need paar aastat keldris ja seejärel paar aastat pööningul, mille tagajärjel hakkasid praguliseks kooruma nagu vana maja värvitud sein. Mitme lakikihi all näevad need nüüd välja nagu vanade meistrite šedöövrid.
Autoritest on näitusel väljas Joonase endagi viimase aasta looming.
„Isiklikult on mul olnud viljakas aasta, ei ole ma veel maha käinud ja power ‘it jätkub veel. See tähendab, et ma olin pidevas depressioonis, rahapuudusest, tervis on halb, aga kunsti tuleb hästi,“ muheles ta.