Tumedakarvaline uhke hobune tõstab kuulekalt jala alusele, et sepp saaks hakata tema kulunud kingi vahetama. Lööma kabja alla uut rauda, mille vastupidamine oleneb sellest, kui palju ja millise maastiku peal on hobusel astumist.
Hobusedki vajavad uusi kingi
Asfaldil kuluvad kabjarauad kiiremini, kuid harilikult peavad need vastu paar kuud. Siis võtab hobukingsepp neil rauad alt, vaatab kabjad üle, värgib ja mõnikord võib sama raua loomale alla tagasi panna. See on justkui pediküüri tegemine, sest kabi kasvab nagu küünedki, mida tuleb aeg-ajalt lühemaks lõigata.
"Esimesed kabjarauad saab hobune üsna vajaduspõhiselt, kuid tavaliselt mitte enne kolmandat eluaastat," seletab Tori hobusekasvanduse hobuhoidja Tuuli Rätsep.
Tartumaalt oma liikuva sepikojaga kohale sõitnud Mauno Murrut õppis rautamist enda sõnul teiste seppade käest ning on Toris ja mujalgi Pärnumaal oodatud sinna, kus peetakse suksusid. Käepärast on tal värkimistangid ja -noad ning hiigelsuur raspel.
"Need on eeltööks," ütleb Murrut ja uurib kliendi tagumist vasakut kapja. "Täna olen rauad pannud kahele, see on kolmas. Ühel olid rauad korras, ei pidanud veel ümber vahetama."
Nii nagu inimene valib kingad suurusnumbri järgi, on hoburaudadelgi numbrid. "Silmaga vaatan, kui suured rauad talle alla lähevad," ütleb sepp ja hakkab lööma tuginaelu, tõstab siis hobuse jala aluselt ja laseb tal selle peal seista, et veenduda enne töö lõpetamist, kas raud on all otse ja õigesti ning loom tunneb ennast sellel seistes hästi. Alles siis võib ta tööd jätkata ja kingavahetuse lõpetada.