Tass koorega kohvi Schillingi linnas

Silvia Paluoja
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Bussijaam on tulemiste-minemiste paik ja koolipäeva järel viivad maabussid lapsed tagasi koju.
Bussijaam on tulemiste-minemiste paik ja koolipäeva järel viivad maabussid lapsed tagasi koju. Foto: Urmas Luik

Eesti Vabariigi presidendi Konstantin Pätsi otsusega nimetati 1938. aasta 19. aprilli linnaseadusega 33 asulat linnaks, nende hulgas Sindi ja Kilingi-Nõmme. Seadus hakkas kehtima sama aasta 1. maist. Nüüd, 80 aastat hiljem, on haldusreform jätnud nad “pea” ja valitsuseta, neist on saanud vallasisesed linnad, mida valitseb vallavanem. Kilingi-Nõmme tammeoksa ja käsitööliste vasaratega vapp ning sinikollaste laidudega lipp pole kasutusel, neid asendavad Saarde valla­ ilvesekujutisega vapp ja Surju valla kolme kuusega rohekollane lipp.

Kodulinna lugu on kirja pannud kunagine tuletõrjepealik Olev Paukson. Kellel suurem huvi, saab lugeda tema triloogiat “Alevikust linnaks”, “Tõmbetuultes” ja “Loosungid ja lootused”.

Linna juubeli puhul pani Paukson klubisse välja hulga ajaloolisi dokumente ja fotosid.

Riigikogu riigikaitsekomisjoni liige erukindral Ants Laaneots (pildil) on Kilingi-Nõmme linna aukodanik 2001. aastast, mil ta oli kaitseväe ühendatud õppeasutuse ülem. Põlisest Saarde valla taluperest pärit Antsu saatus on keeruline olnud: aastasena sattus ta küüdivagunisse, naasis onu seltsis ja on Kilingi-Nõmme keskkooli 1965. aasta vilistlane.

Laaneots räägib Toompea kabinetist, pikalt aja- ja eluloost, meenutab hea sõnaga koolikaaslasi ja internaadikasvatajaid. Öeldes, et ta käib Kilingi-Nõmmes tihti, sest linnast alla kümmekonna kilomeetri kaugusele jäävad tema talu ja maad ning suguvõsa puhkab Saarde kalmistul.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles