/nginx/o/2018/05/09/7834540t1h553b.jpg)
Sellist situatsiooni, mis praegu on kujunenud Kihnu ja sealsete suveüritustega, ei oskaks turumajanduses ettegi kujutada. Kapitalismi loogika ütleb, et kus on nõudlust, sinna tuleb pakkumist, sest raha tuleb kokku korjata.
Juhtkiri: Kihnu läbi nõelasilma
10. mai 2018, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kihnu puhul on tekkinud õnnetu olukord, kus praegust laevaühenduse tagamise avaliku teenindamise lepingut sõlmides ei osatud ette näha, et Kihnu muutub suvel nii populaarseks sihtkohaks ja kihnlased hakkavad korraldama põnevaid kultuuriüritusi, mis rahvast ligi tõmbavad. Seda lepingut, mis hakkas kehtima 1. oktoobrist 2015, on veel küllalt, 30. septembrini 2020.
Vähemalt lepingu kirjatähest lähtudes senikaua ei muutu suvel saarele saamine ega sealt äratulek hõlpsamaks. Igal tagajärjel on põhjus. Kihnu juhtumi puhul leppimine liiga tagasihoidlike tingimustega. Riigi raha taheti kokku hoida ja nii sätestati hankekomisjonis, et vedu Kihnu Virvega tehakse ühe meeskonnaga ehk üks koosseis töötab ühe, teine teise nädala ja vahetust neile ette ei nähtud. Minevat väga kulukaks.
Kahju, et kihnlased peavad riikliku kokkuhoiu tulemusena jääma ilma teenistusest ja huvilised kordumatust käigust saarele. Kui on nõudlust, peaks suurendama pakkumist. Kui talvel Pärnu sadama käigus hoidmiseks renditakse jäämurdjat vajaduse korral isegi Soomest, siis miks mitte praeguseski olukorras pöörduda naabrite poole?
Eestis transporti korraldavad struktuurid peavad olema paindlikumad turuvajadustele reageerimisel.
Tulgu ja tehku lisasõidud ära! Lätlastele oleme niigi riigi õitsenguks loovutanud palju kütuse- ja alkotulust, paneme juurde tubli sumaka üleveoraha. Peaaasi, et pääseks Kihnu ja tagasi.
Lätlastest paremini peaksid siinseid veeolusid ja sõidutingimusi teadma soomlased. Äkki on neil mõni parvlaev jõude jäänud? Õppetund on aga see, et Eestis transporti korraldavad struktuurid peavad olema paindlikumad turuvajadustele reageerimisel. Oskus ette näha ja prognoosida poleks samuti liiast.