Juhtkiri: “Pole minu asi, et peksab”

Suhtumine "see pole minu asi" takistab lähisuhtevägivallaga võitlemist.

FOTO: Lauri Kulpsoo/ Postimees

Head lugejad, öelge ausalt, kas olete kunagi politseile teatanud pere- või lähisuhtevägivallast? Et teie enda, tuttavate või naab­rite peres saab keegi kodu­seinte vahel peksa või kuritarvitatakse teda muul moel.

Ei ole teada andnud? Kas seetõttu, et te pole kunagi säärast peksmist kohanud? Või on sekkumine jäänud hoopis arguse või suhtumise “pole minu asi” taha?

Tänases lehes räägib kaks artiklit lähisuhtevägivallast. Pärnut väisanud justiitsminister Urmas Reinsalu tõdeb intervjuus: “Meie ühine ülesanne on, et süüdlane tajuks, et järgmine vägivaldne tegu läheb talle rohkem maksma, et ühiskond reageerib sellele jõulisemalt.” See on siht, ­mida pole saavutatud just väga levinud “see on teise pere siseasi” mõttemalli ­tõttu. Lapse, naise, vanuri või väga harvadel juhtudel mehe peksmine ei ole tegu, millest vaikida. Helistada ­tuleb politseisse, olge te ­kõrvaltoas, naaberkorteris või üle tänava.

42aastaselt oma kodus voodis enda elukaaslase käte ja noahoopide läbi elu kaotanud Kati on näide sellest, milliseks võib kujuneda igno­reerimise tagajärg. Kui inimelu ei võeta, räägime rasketest tervisekahjustustest, psühholoogilistest traumadest. Nii täiskasvanute kui laste puhul.

Kui inimelu ei ­võeta, räägime ­rasketest tervisekahjustustest, psühholoogilistest traumadest. Nii täiskasvanute kui laste puhul.

Kati on kurb näide sellest, et perevägi­valda ei võta kahjuks kõik korrakaitsjadki ikka veel tõsiselt. Elukaaslane oli tema kallal vägivalda tarvitanud varemgi. Ometi ei toiminud politseinike koostöö, mis sellistel juhtudel peaks vägivallaahela katkestama.

Napp kuu tagasi, pärast seda kui Narvas oli abikaasa surnuks pussitanud 42aastase Jelena, tunnistas Ida-Viru prefekt Tarvo Kruubi, et tal kripeldab, kuna tema meeskond ei teinud mõrva ärahoidmiseks kõike, mis võimalik. Toimetuses on tekkinud Kati ja varasemate kajastust leidnud lähisuhtevägivalla juhtumite tõttu arutelu, kas samasuguseks üles­tunnistuseks oleks põhjust meiegi piirkonnas.

Tagasi üles