Head lugejad, öelge ausalt, kas olete kunagi politseile teatanud pere- või lähisuhtevägivallast? Et teie enda, tuttavate või naabrite peres saab keegi koduseinte vahel peksa või kuritarvitatakse teda muul moel.
Juhtkiri: “Pole minu asi, et peksab”
Ei ole teada andnud? Kas seetõttu, et te pole kunagi säärast peksmist kohanud? Või on sekkumine jäänud hoopis arguse või suhtumise “pole minu asi” taha?
Tänases lehes räägib kaks artiklit lähisuhtevägivallast. Pärnut väisanud justiitsminister Urmas Reinsalu tõdeb intervjuus: “Meie ühine ülesanne on, et süüdlane tajuks, et järgmine vägivaldne tegu läheb talle rohkem maksma, et ühiskond reageerib sellele jõulisemalt.” See on siht, mida pole saavutatud just väga levinud “see on teise pere siseasi” mõttemalli tõttu. Lapse, naise, vanuri või väga harvadel juhtudel mehe peksmine ei ole tegu, millest vaikida. Helistada tuleb politseisse, olge te kõrvaltoas, naaberkorteris või üle tänava.
42aastaselt oma kodus voodis enda elukaaslase käte ja noahoopide läbi elu kaotanud Kati on näide sellest, milliseks võib kujuneda ignoreerimise tagajärg. Kui inimelu ei võeta, räägime rasketest tervisekahjustustest, psühholoogilistest traumadest. Nii täiskasvanute kui laste puhul.
Kui inimelu ei võeta, räägime rasketest tervisekahjustustest, psühholoogilistest traumadest. Nii täiskasvanute kui laste puhul.
Kati on kurb näide sellest, et perevägivalda ei võta kahjuks kõik korrakaitsjadki ikka veel tõsiselt. Elukaaslane oli tema kallal vägivalda tarvitanud varemgi. Ometi ei toiminud politseinike koostöö, mis sellistel juhtudel peaks vägivallaahela katkestama.
Napp kuu tagasi, pärast seda kui Narvas oli abikaasa surnuks pussitanud 42aastase Jelena, tunnistas Ida-Viru prefekt Tarvo Kruubi, et tal kripeldab, kuna tema meeskond ei teinud mõrva ärahoidmiseks kõike, mis võimalik. Toimetuses on tekkinud Kati ja varasemate kajastust leidnud lähisuhtevägivalla juhtumite tõttu arutelu, kas samasuguseks ülestunnistuseks oleks põhjust meiegi piirkonnas.