Looduse reostajatele tuleb üheskoos vastu astuda

Urmas Hännile
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Leo Aruste tõdes, et Härma tänava äärde tekkinud prahihunnikud peaksid iga pärnaka hingele haiget tegema.
Leo Aruste tõdes, et Härma tänava äärde tekkinud prahihunnikud peaksid iga pärnaka hingele haiget tegema. Foto: Urmas Luik

Ülejõel elavat pärnakat Leo Arustet jahmatas, kui uhke sõiduauto omanik viskas oma prügikoti Härma tänava äärsesse võserikku, nagu oleks see igapäevane talitusviis.

„Tulin õhtul koeraga, nägin seda vana ja kuidas kott lendas ning tema tumedat mahtuniversaali, see võis Chrysler Voyager olla, aga ta sai minekut, enne kui jaole jõudsin,” kahetses juhtunust ikka veel šokeeritud Aruste.

Pealtnägija pahameel oli seda suurem, et jutuks prügikott on pisku sellest, mis metsa, korrektsemalt öeldes võsa vahel kulgeva Härma tänava äärses kraavis ja võpsikus koha leidnud.

Seda just viimasel ajal, sest Soomes ehitusel töötava Aruste väitel oli kõnealune kant varem üpris puhas. „Ma olen siitkandi poiss, kui siin oli veel Vene sõjavägi, käisin siit tihti läbi ja siis ta polnud selline,” meenutas ta. „Nüüd räägitakse, et Vene armee lagastas. See ei olnud nii, meie oleme hullemad.”

Eriti masendab Arustet teadmine, et pahatahtlik käitumine näikse olevat muutunud enesestmõistetavaks, nii et selles ei nähta enam midagi häbenemisväärset.

Nii väita andis Arustele põhjust oma aja ära töötanud külmikuid utiliseeriva sõbra jutt. „Kui ta oli kundele kurtnud, et ei saa külmikut enam niisama võtta, töö ei tasu ennast ära, sest prügila võtab palju, oli klient imestanud, et miks ta ülejääki metsa ei vii, kõik ju viivad,” vahendas Aruste semult kuuldut. „Ja et arg jänes ei ela kaua,” lisas ta.

Ei saa aina võtta

Iga kell mõnusat jalgrattatuuri pubis istumisele eelistav Aruste tõdes, et võinuks nii prügikoti võssa visanud kaaslinlasest kui Härma tänava veeres avanevast troostitust vaatepildist mööda vaadata, kuid ta on teistsuguse loomuga.

„Me ei saa vinguda ega tuututada, et kõik on pahasti,” tõdes rääkija. „Ainult meie ise saame teha riiki paremaks, kõik oleme ju selle kodanikud.”

Liiati ei saa loodusest lõputult võtta. Kui tahame siin maamunal veel mõnda aega elada, tuleb meil midagi vastu anda. Ja mitte olme- või tööstusjäätmeid.

„Me vägistame Maad, oma planeeti, ja arvame, et kõik on meie oma, aga ei ole: see on selle mehe oma,” rääkis Aruste pilku korraks taeva poole pöörates. „Ja kuidas meie teda täname? Viime prügi metsa alla!”

Aeg selg sirgu lüüa

Peale areneva kodanikuühiskonna näeb Aruste muidki võimalusi, millega astuda vastu prügi metsa alla poetamisele. Esmalt tähendaks see muutusi Eesti jäätmemajanduses, eelkõige jäätmete ladustamistasude otsustavat langetamist.

„Prügimajandus ei saa olla nii jäik, nagu ta praegu on, et viime prügila mitukümmend kilomeetrit linnast välja (Pärnu kesklinnast on Paikresse umbes 15 kilomeetrit, U. H.) ning siis on seal veel mingi hiigelmaks,” nentis Aruste. „Loomulikult otsivad niigi rasket aega trotsivad inimesed endale lihtsamat lahendust - aga see pole ometi lahendus.”

Tulemuslik reform võiks olla seegi, et igas kuus on ükski päev, kui prügi saab ära anda tasuta.

„See on minu mõte, aga the Dream comes true,” märkis Aruste. „Ma ei taha oma jutuga saada superstaariks, aga ma olen kodanik ehk, nagu laulab Tõnis Mägi: on jälle aeg selg sirgu lüüa, sest ühisel nõul ja ühisel jõul me suudame kõike.”

Eeskujuks Soome

Samal ajal pole meil jäätmekäitluses tarvis Ameerikat avastada. Ennast Soome fänniks nimetava Aruste hinnangul on Eestil nii selles vallas kui muuski kenasti hakkama saamiseks vaja võtta eeskujuks põhjanaabrid ja õppida nende kogemustest.

„Ma austan seda riiki, mulle meeldivad seal elavad ausad inimesed, olen Soomele väga tänulik, et ma olen seal tööd saanud, teen soomlastele sügava kummarduse,” ütles Aruste. „Kui tahame sama head riiki, peaksime Soomelt kõik maha kirjutama.”

Küll on siinpool Soome lahte veel pikk tee selleni, mida ei saa kelleltki maha kirjutada või ära õppida – see kas on inimeste loomuses või pole seda seal mitte.

„Nädalavahetusel käivad perenaine ja peremees, argielus ettevõtlikud inimesed – müts maha nende ees! – koristamas suure tee äärseid: naine veab käru, mees korjab maast prahti, see on soomlastele täiesti loomulik asi,” nentis Aruste.

Karistatuid pole

Pärnu linnavalitsuse avalike suhete teenistuse juhataja Maria Murakas-Ollo nentis, et Pärnus on ajapikku välja kujunenud kohad, kuhu prügi visatakse. Need on haigla, lennujaama ja Härma kaubahoovi läheduses võsas.

Pidevat kontrolli mainitud paikade üle pole, jõudumööda hoiavad neil silma peal korrakaitseteenistuse töötajad, suurt abi saadakse elanike vihjetest.

Paraku pole viimasel ajal ühelgi looduse reostajal tutist kinni saadud.

„Võetakse tunnistajate ütlused – kui neid on – ja kui prügi seest tuleb välja isikute kontaktandmeid või muud infot, võetakse ka nende inimestega ühendust,” rääkis Murakas-Ollo. „Eesmärk on ju ikkagi välja selgitada teo toimepanija. Kahjuks ei ole siiani ühtegi menetlust selles suhtes lõpule viidud. Just nimelt seepärast, et teo toime pannud isikut ei ole suudetud tuvastada.”

Agnes Jürgens, keskkonnaministeeriumi avalike suhete osakonna nõunik, nentis, et selle kohta, kui palju prügi Eestis aastas metsa alla poetatakse, ametlikud andmed puuduvad.

Küll koguti „Teeme ära!” kampaania käigus kokku üle 10 000 tonni prügi. Riigimetsa majandamise keskus aga kogub ainuüksi riigimetsast aastas üle 100 tonni rämpsu.

Võrdluseks: Eestis tekib kodumajapidamises ühe elaniku kohta 300–400 kilo olmejäätmeid.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles