Nostalgiline matk raudteel, kus viimane vedur andis vilet pool sajandit tagasi

Lilli Tölp
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimane Virtsu–Rapla kitsarööpmeline on 1968. aastal oma sõidu lõpetanud.
Viimane Virtsu–Rapla kitsarööpmeline on 1968. aastal oma sõidu lõpetanud. Foto: Erakogu

Läinud sajandil, 1968. aastal veeres Virtsu–Rapla kitsarööpmelisel raudteel pidulikult viimane rong. 50 aasta möödumist raudteeühenduse lõpust tähistasid umbes 150 raudtee-entusiasti ja muidu huvilist matkaga kunagisi rongi­jaamu pidi marsruudil Virtsu–Karuse–Tuudi–Lihula–­Rootsi–Rumba–Vigala–Märjamaa.

Virtsu

Virtsu kitsarööpmeline raudtee oli raudteelaste poolest valdavalt eestikeelne. Nõukogude võimu ajal tõusis päevakorda teema, miks on küladesse vaja nii uhkeid raudteehooneid. Raudteetöölistele oli Virtsus algul neli elamut. Sõjaajal neist üks hävis, teises tegutses puhkemaja, kuhu müüdi tuusikuid, ja kolmandas leidis koha ilmajaam. Kõige alevipoolsemas hoones kasvas üles teetöölise Sulev Mõniste poeg Jüri, kes oma perega elab seal tänini.

1960. aastate teisel poolel hakati kitsastel rööbastel raudteeliiklust pisitasa koomale tõmbama. 1966 suleti kaks jaama. 1968. aasta mais võeti üles kvaliteetsed Inglismaal toodetud rööpad ja müüdi vanarauaks rootslastele. Mehed, kes olid seda raudteed ehitanud, ütlesid, et nemad oma kätetööd lõhkuma ei hakka, aga igale tööle leidub tegijaid. Mahajäänud liiprid läksid saunade ja mitmesuguse muu ehituse tarbeks.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles