Peeter Järvelaid: Minu esimene loeng Balti ajaloost Kasahstanis

Eestlased ei pelga meenutamast ülekohust, mida nõukogude süsteem põhjustas, mõnelgi muul rahval tekitab see ebamugavustunnet. Foto: Urmas Luik

Kasahstani Taldõkorgani ülikooli prorektorist professor Peeter Järvelaid räägib, miks Kasahstani kohalikud ajaloolased pelgavad pisut baltlaste ajalookäsitlust ja suhtumist ­teise maailmasõtta.

Poleks osanud arvata, et just mai viimasel päeval tekib mul vajadus pidada spontaanne loeng Balti ajaloost ja teise ilmasõja eripäradest. Taldõkorgani jõudnud, tegin visiidi kohalikku raamatupoodi ja toredate müüjate nõuandel ostsin endale Kasahstani ajaloo uuema väljaande, autoriks professor G. V. Kan. Kohe sain ka kolmeosalise väga rahvusliku ajaloolise romaani “Nomaadid” (vene keeles “Kocevniki”) omanikuks. Kohalikud soovitasid seda romaani lugeda, et saada aru kasahhide ajaloo tuumast. Kirjavara kogun ma selleks, et kui sügisel hakkan siinse­tele juuratudengitele loenguid pidama, oskaksin Euroopa ajaloo puhul ja võrdlevas õiguses neile tuua näiteid, mis seotud nende enda ajalooga.

Ülikoolis on minu kui baltlase staatus teada, aga vahel olen imestanud, et just kohalikud ajaloolased veidi nagu kardavad mind. Eriti seda, et minu ülesanne on piirata nende suhtlust Lääne-Euroopa ajaloolastega. Nagu aja­loolaste dekaan mulle vaikselt ütles, et ehk ma luban neil senisest rohkem suhelda Türgi ajaloolastega, kellega Taldõkorgani ajaloolastel pole tänini elavat koostööd olnud. Kuid ma ei saanud aru, miks Kasahstani ajaloolasi nii ­hirmutab Euroopa ajalugu ja eriti teise ilmasõja käsitlus, mida võiks esitada Baltikumist tulnud (õigus)ajaloolane.