Meisterlik ritsikamatkija laulab lõunamaalt kaasatoodud viise

Jõgi-ritsiklind looduses. Foto: Karl Adami

Juba lapsepõlvest saati on Pärnu jõgi ja tema­ lisajõed aidanud kujundada minu loodusteadmisi. Algas kõik sellest, kui vanaisa mind ja venda kalale viis. Retki mööda jõeäärseid karjamaid ja läbi lopsaka, pea rinnuni ulatuva rohu saatsid sageli nii uudishimu kui aukartus. Kaldal kössitades ja kalade näkkamist ­oodates sisustasime aega sääselaulule plaksutamise ja lindude tundmaõppimisega. Vähemalt sel määral, kuivõrd vanaisa linde tundis. Selgeks said nii ööbik kui peoleo, kuid ümbritsevates põõsastikes ja luhtadel oli lauljaid hulgi.

Kui linnuhuvi süvenes, hakkasin kõigepealt tutvuma kodukandi luhtade ja sealsete põõsastikega. Passides sain selgeks, kui keeruline on läheneda kadakatäksile või vaadelda maas tegutsevat tikutajat. Eriti häälekaks muutus luht pärast mõnusaid hoovihmu. Mõistagi muutus hiilimine ebamugavamaks, kui kõrtelt paotunud veenire või teod kummikutesse tungisid. Hoolimata vihmahoogudest kostis põõsa varjust vali ritsikasirin.

Väidetavalt suudab ta jäljendada kohalike ritsikategi häält ja nii ei tasu imestada, kui kodumaisel luhal kõlab mõni lõunamaalt kaasa­toodud viis.