Teismelistel aitavad pahandustest hoiduda usaldus ja kokkulepped

Karin Klaus
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Suvi tuleb ja noored veedavad vaba aega meelsasti pidudel. Tantsimine ja muusika nautimine on lahe, peo lõppedes põõsaste vahel oksendamine mitte.
Suvi tuleb ja noored veedavad vaba aega meelsasti pidudel. Tantsimine ja muusika nautimine on lahe, peo lõppedes põõsaste vahel oksendamine mitte. Foto: Ants Liigus

Paljude teismeliste vanemaid panevad muretsema noorte hommikusse venivad peod ja suures iseseisvumise tuhinas tehtud pahandused.

Piiride katsetamine on teismeeas vajalik etapp ning vanematel jääb üle vaid loota, et eelnevate aastatega laotud usalduse ja väärtuskasvatuse vundament jääb puberteeditormides püsima.

MTÜ Ohutõrje Ühing ja Politsei- ja piirivalveameti Lääne prefektuur viivad mais ja juunis läbi Pärnu-, Rapla-, Järva-, Lääne-, Saare- ja Hiiumaal teismelistele noortele ja nende vanematele mõeldud projekti “Üksinda kodus”. Projektijuht Karmen Kuke sõnutsi soovitakse projekti tegevustega aidata noortel oma tervist hoida ja harida lapsevanemaid, kuidas toime tulla lastega ja hoida usalduslikku suhet, kui järeltulijad on omapäi, olgu siis peol või vanemate välismaal töötades.

Ühtlasi on koolituse ülesanne uimastiennetus, mis hõlmab nii alkoholi, tubakat kui narkootikume. Politseinike kogemused näitavad, et just alkohol ja muud ained ühes teismeliste bravuursusega on need, mis noortele pahandusi kaela tooma kipuvad.

Viietunnisel koolituspäeval arutlevad vanemad sotsiaaltöötajaga probleemide üle, mis teismelise lapsega suhtlemisel ette võivad tulla. Samal ajal lavastavad lapsed MTÜ Foorumteatri näitlejatega etenduse reaalsetest situatsioonidest nende elus.

Päeva teises pooles jätkatakse üheskoos. Foorumteatri metoodikat kasutades saavad vanemad ja lapsed vahetada rollid, mis annab osalejatele võimaluse paremini teineteist mõista.

Vanemad võõrsil

Pärnus korraldati projektiüritus 14. mail, võimalus osaleda oli kõigil huvilistel. Analoogne koolitus toimus ka aprillis, siis pakuti tuge alaealiste komisjoni suunatud lastele ja nende vanematele. Lapsevanemaid koolitas Pärnu õppenõustamiskeskuse psühholoog Kaire Külaots, kes koos Lääne prefektuuri ennetusteenistuse vanema Liilia Männiga nõustus arutlema teismeliste tormilise elu ohtude üle.

Eestis puuduvad seadused, kehtestamaks piire, kui vana lapse võib jätta üksi koju. On vaid Eesti Vabariigi lastekaitseseadus, mis kehtestab liikumispiirangu alla 16aastasele noorele täiskasvanud saatjata ajavahemikus 23–6, suvel 24–6.

“Lastekaitseseadusega võiks olla reguleeritud, millises vanuses last tohib omapead jätta,” arvas Mänd. “Selline seadusesäte ei peaks kaasa tooma karistamist, pigem olema juhtnööriks lapsevanemale.”

Loomulikult ei jäta ükski normaalne ema üksi imikut, keerulisem lugu on juba täisea lävel noortega. Enamasti ei juhtu midagi hullu, kui teismelised ema-isa lühikese tööreisi ajal kodus peremehetsevad, paraku sunnib elu paljusid vanemaid pikkadeks nädalateks-kuudeks välismaale leiba teenima ja noored on sunnitud varases eas iseseisvuma. Vahel jäetakse suuremate laste hoolde väikesed õed-vennadki.

“Näen neid lapsi iga päev koolis,” tunnistas Külaots. “Tegeleme keeruliste lastega, kellel on keerulised perekonnalood. Lapsed peavad võtma enda peale täiskasvanu vastutuse, aga nad väsivad väga ära sellest koormast, mis tegelikult pole nende ülesanne.”

Kuigi psühholoogi sõnutsi on tihti tegemist sundolukorraga ja vanemad lahkuvad kaugele tööle raske südamega, tasub otsuse tegemisel alati kaaluda kõiki variante: ehk saab lapse siiski kaasa võtta? Ehk lubab tööandja vähemalt korra kuus kodus käia?

Mahajäänud lapsel peab kodus olema vähemalt üks oluline ja alati kättesaadav täiskasvanud inimene.

Teismeline võib väita, et saab ise hakkama, aga vajab siiski tuge. Lahendamata jäänud murede ja tunnete keerist leevendatakse sõprade seltsis või uputatakse alkoholi.

“Mõned võõrsil elavad vanemad suhtlevad lastega virtuaalselt iga päev,” rääkis Külaots. “Kontakt on olemas, reeglid paika pandud. Leian siiski, et kuigi emotsionaalne side võib olla tugev, vajab laps täiskasvanu füüsilist lähedust, vahetute emotsioonide jagamist.”

Vabal pinnal pidu püsti

Omapäi elavad teismelised on sõprade hulgas hinnas: nende kodus saab tunda end täiskasvanute kontrollivate pilkude alt eemal.

Liilia Mänd meenutas juhtumit, kus politsei kutsuti vaigistama korteris lärmavat seltskonda. Sündmuskohale jõudnud politseinikud leidsid peale lõbutsevate teismeliste ka magava nooruki, kellele tuli kutsuda kiirabi.

Pidu ei jäänud korteris viimaseks - hilisemal kontrollimisel leiti sealt noored taas pidutsemas. Kõnealuse juhtumi puhul oli tegemist viimasel ajal tavapäraseks muutunud olukorraga, kus teismeline elab üksinda, vanemad on lahus ja üks vanematest töötab välismaal.

“Noored leiavad tavaliselt ikka üles need kodud, kus kontrolli pole,” teadis Mänd oma kogemustest. “Vanemad ei taju lapse järelevalveta jätmises ohtu, eriti noorte puhul, kellega pole varem probleeme olnud. Samal ajal võib tubli teismelinegi sattuda seltskonna surve alla, neid võidakse ära kasutada, kui vajatakse pinda peo korraldamiseks.”

Peo juurde käib pahatihti alkohol. Männi sõnutsi puudub noortel elukogemus ja ohutunne, nad ei taju õigesti enda ega sõprade tervislikku seisundit. Uljad peolised unustavad kaaslase külma kätte või kõrvaltuppa oksendama, nii et noore inimese õhtu lõpeb kiirabiautos.

Murdeea mässud

Mida siis teha, et oma teismelist pahandustest hoida? Kuidas mõjutada peaaegu täiskasvanud inimest, keda vanemate moraalilugemise asemel huvitab pigem sõprade arvamus?

Kaire Külaots peab kõige raskemaks aastaid 14–16, kui noored on eriti mässumeelsed ja ajukeemia sassis. Murdeealiselt vankumatut sõnakuulmist nõuda on suhteliselt võimatu missioon, kõik taandub lapse ja vanema omavahelisele usaldusele.

“Kui varasemas eas pole tekkinud usaldust, et kokkulepetest peetakse kinni, tehakse koos asju, mis üksteist liidavad … siis on päris raske,” nentis psühholoog. “Tuleb uuesti oma lapsega kontakt leida. Vahel pean inimesed perenõustaja juurde saatma, kui konflikt vanematega on väga suur ja lapse trotsist võimendatud.”

Nii psühholoog kui politseinik peavad tähtsaks laste vaba aja sisustamist. Samade huvidega sõpradega aega veetes jääb vähem aega oleskleda ja pahandusi tekitada. Paraku loobuvad just murdeealised üsna kergel käel oma senistest hobidest. Miks end trennis väsitada, kui klassikaaslased niisama hängivad?

Mänd soovitas hoida sidet oma laste sõprade ja nende vanematega, et probleemide tekkides oleks laiem võrgustik, kellega koos lahendusi otsida. Infovahetus on väga vajalik, teadmaks, kus ja kellega laps aega veedab. Nii väheneb tõenäosus, et noor seikleja vanemate teadmata näiteks Riiga välja jõuab.

Kokkulepete kunst

Üks tulisemaid vaidlusteemasid teismeliste peredes on kojutuleku kellaaeg. “See on peresisene asi, mida normaalseks kellaajaks peetakse. Põhiline, et kokkuleppest peetaks kinni,” rääkis Külaots. “Muidugi on teismelistesse ei ütlemise oskust ja julgust süstida raske, eriti kui sõprade peres vanemad eemal viibivad või on noored “vabapidamisel”.”

Psühholoogi sõnutsi teab iga vanem ise kõige paremini, millega oma last motiveerida. Võib-olla on hea käitumise ja kokkulepetest kinnipidamise preemiaks kaua oodatud reis, võib-olla mõne ammu ihaldatud asja ostmine. Loomulikult on tähtis vanema enda hea eeskuju: kui ema või isa ei tee, mida nad on lubanud, on mõttetu seda oodata lapseltki.

Pahanduste korral peab noor omal nahal tundma, et vastutab enda tegude eest. “Kuigi lapsevanemal puudub kohustus tasuda lapsele määratud rahatrahv, võiks vanem olukorra oma kasuks pöörata,” õpetas Mänd. “Näiteks sõlmida kokkuleppe: vanem maksab ära lapse trahvi, aga laps peab selle kuidagi heastama: teatud hulga kodutööde, oma taskurahast mahaarvamise või muuga.”

Samuti soovitas Mänd üle saada valehäbist ja küsida suuremate probleemide tekkides või neid ennetada soovides nõu noorsoopolitseinike käest.

“Vahel küsivad politsei huviorbiiti sattunud noorte emad-isad ise meie käest, mida ette võtta,” kiitis Mänd olukorda parandada püüdvaid vanemaid. “Eesmärk pole ju juhtunus vanemaid hukka mõista, vaid koos lahendusi otsida. Paraku kohtame tihti vanemaid, kes lapse probleemides kõiki teisi süüdistavad.”

Külaots lisas, et üksikvanematel ei tasu ära unustada lapse teist vanemat, kellega vastutust ja muresid jagada.

“Vahel minnakse lahku suure vihaga ja teine vanem tõrjutakse järeltulija kasvatamisest täiesti eemale, laps tõmmatakse võimuvõitluse keerisesse,” rääkis ta oma kogemustest. “Kui üksikema on sunnitud välismaale tööle minema, tasub meenutada, et lapsel on ka isa. Mõlemal vanemal on õigus lapsega olla, muidugi peab arvestama lapse enda soove.”

Mänd tõi enda praktikast näiteid, kus politseisse sattunud noore inimese emaga ei saada kohe ühendust, ja isale helistades selgub, et too pole last aastaid näinud ega temast midagi kuulnud.

“Mõni isa on olnud siiralt tänulik, et teda kaasatakse lapse probleemide lahendamisse,” ütles ta. “Lapse elust, tema rõõmudest ja muredest peaksid osa võtma mõlemad vanemad.”



Noorte seadusrikkumised suvel 2010

Alaealised panid 2010. aasta kolmel suvekuul kõige rohkem toime alkoholiseaduse vastaseid väärtegusid: Lääne prefektuuris 801, sealhulgas Pärnumaal 384.

Tubakaseadust rikkusid alaealised prefektuuris tervikuna 300 korral, sellest Pärnumaal 176 korda.

Noored rikkusid avalikku korda Lääne prefektuuris 34 korral, sellest 13 juhtumit oli Pärnumaal. Toime pandi 28 vägivallakuritegu, neist 12 Pärnumaal.

Allikas: Politsei- ja piirivalveameti Lääne prefektuur

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles