Hommikused seiklused Pärnu ühistranspordis

Pärnu bussijaam.

FOTO: Lilli Tölp

Minu sekeldused Pärnu sünnitusvaludes vaevlevas ühistranspordisüsteemis algasid juba möödunud nädalal, kui kehtis alles vana piletisüsteem.

Ent uueks tuli valmis olla, seega otsustasin aegsasti osta R-kioskist ühistranspordi kuupileti.

Ei saanud – kioskile käis teenus üle jõu. „Uued hinnad pole veel meie arvutisüsteemi sisestatud,” selgitas kiosköör.

Kuna mu ühiskaardil oli raha otsakorral, palusin kolmeeurost päevapiletit, et saaks sõita 1. juulini, kui uus piletisüsteem käivitub ja kuupiletid müügile lastakse. Nii ma vähemalt lootsin.

Ei õnnestunud seegi. Öeldi, et R-kioskid ei kanna ühiskaardile kolmeeurost summat, peab olema paarisarv, näiteks kaks või neli eurot.

Kandsin neli ja hästi tegin, sest täna tööle sõites valideeris uus piletisüsteem mu kaardilt ootamatult kaks eurot, varasema 70 sendi ja uue süsteemi järgi lubatud euro asemel. Löök allapoole vööd: talita kuidas oskad, uus süsteem imeb täiega!

Hiljem sai selgeks, et mu ühiskaart oli isikustamata, mistap validaator arvas mu turistiks, pagulaseks, sissetungijaks… jumal teab kelleks. Aga sellise patu eest tuleb Pärnu uues piletisüsteemis maksta, maksta ja veelkord maksta.

„Võõrad pole meil soositud isegi siis, kui on meie endi kodust võõrsile lennanud lapsed,” mõtisklesin mornilt.

Pärnu jõudes kiirustasin kioskisse, maksin euro ühiskaardi isikustamise eest ja jäin pika ninaga, sest kuupiletit mulle ikka ei müüdud, ka mitte päevapiletit. Põhjus sama: uued hinnad on arvutisüsteemi sisestamata ja kolmeeuroseid kandeid kiosk vastu ei võta.

„Umbes nädala jooksul saab süsteem piletite müügiks ette valmistatud,” lubas kiosköör. „Minge bussijaama, proovige seal.”

Bussijaamas oli piletikassa luugi ees väike järjekord.

Välimuse järgi pensionieas naisterahvas näitas kassapidajale Pärnu ühiskaarti ja uuris, kas Tartu bussile saab pileti odavamalt, kuna Viljandi ja Tartu maakonnas veavad bussid sõitjaid tasuta. Kassapidaja rääkis midagi kommerts- ja maakonnaliinidest ning müüs naisele pileti, öeldes peatuse numbrigi, kust buss Tartusse väljub. Kõrvalt tundus, et soodust naine ei saanud.

Siis tuli 64aastase maamehe kord, kes arvas, et peaks kümneeurose Pärnu kuupileti ostma, et maakonnaliinis tasuta sõita, nagu lehed kirjutasid.

„Kas te sõidate linnaliinibussiga?” küsis kassapidaja. Mees ütles, et käib linna peal jalgsi, pole tal siin bussiga kuhugi sõita.

„Linnas on teile sõit tasuta,” tuletas kassapidaja meelde. „Kuidas maalt linna sõitsite?”

„Raha maksin,” tunnistas pensionär ja lonkis kassast pahuralt eemale.

Tuli verinoore mehe kord, kellel polnud peale ID-kaardi midagi ette näidata.

„Kõigepealt tuleb soetada ühiskaart, mis maksab kolm eurot,” nõudis kassapidaja. Poiss maksis.

„Aga siin pole praegu sentigi peal,” hoiatas kassapidaja ühiskaardile osutades, tõstis pilgu ja märganud mehe noorust, küsis vanust.

„Kaheksateist,” tunnistas poiss, mispeale kassapidaja küsis, kas nooruk on pärnakas ja õpilane. Selgus, et pärnakas on, aga koolipoiss pole, kuid see ei omagi tema puhul tähtsust. Poiss sai oma rahast lageda ühiskaardi ja kõmpis minema värske teadmisega, et võib Pärnus tasuta sõita, kui kaardi valideerib.

Kui järjekord minuni jõudis, tundsin end piletiasjanduses targemana kui kõik eelnevad kokku. Ulatasin pangakaardi, R-kioskis isikustatud ühiskaardi ja nõudsin kümneeurost kuupiletit ilma igasuguse lisaselgituseta.

Ja ennäe, sain selle tõrgeteta, mispeale naeratasin kassapidajale tänulikult. Ime küll, aga blond daam klaasi taga võttis naeratuse vastu, ehkki võinuks eeldada, et eri selgituste jagamise virvarris võinuks ta juba kella 10.30ks hommikul olla õigustatult paras närvipundar ja inimesi Pärnumaal bussiga sõitma õpetada nutuvõru suunurgas.

Tagasi üles