Kaks arvatavat suitsiidi, märulimees Pikal tänaval, padrunisalve tühjendamine oma venna pihta – need on kõik viimaste paari kuu jooksul toimunud ja kogu Eesti avalikkust šokeerinud juhtumid Pärnust ja Pärnumaalt.
Siiri Erala: Elu vägivallafoonil
/nginx/o/2020/10/30/13445326t1ha8f2.jpg)
7. juuli 2018, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nende surmade ja vägivallatsemise kajastamise keerises on toimetuserahvas nii mõnigi kord küsinud: “Mis on ometi inimestega lahti? Mis toimub?” Sellele on järgnenud ohke saatel õlakehitus või kohatu viide Kuu seisule.
Mina ei oska samuti otseselt vastata, mis tõukab inimese ületama elu-surma joont, kaotama tülis kontrolli ja miks tundub sääraseid inimesi olema just meie lähistel tavalisest enam. Ometi oskan ma kirjeldada fooni, mille taustal argielu kulgeb.
Ometi on selge, et meie argielu kulgeb pideval vägivallafoonil. Kas see mõjutab inimeste käitumist?
Hommikueine ja töölesõit kulgeb raadiost kostva saatel ning sealt saame uudistest teada pommirünnakutest, jalakäijate mahasõitmisest, koolitulistamistest. Arvuti taha jõudes või telefonist uudiseid vaadates kostitab ülevaade kallaletungidest, peretülidest. Kui veab, siis rohkem tööpäeva jooksul vägivallast ei kuule, kui ei vea, näed pealt kollegide sõnelust või põrutab uudisteportaalidest vastu mõni pommuudis koletust kuriteost (enamasti võõrsil, vahel ka Eestis või nagu sel suvel meie kodumaakonnas). Õhtul kõige pisemate pereliikmetega kohtudes antakse ülevaade löömistest, tõukamistest ja narrimistest. Teleekraanilt lõõgastust otsides on valida krimi ja krimi vahel. Enne voodisse sättimist magamistuba õhutades kostab naabermajast valjuhäälset vaidlust ja lakse või juhtub aknast paistvasse pilti noortekamp, kes tõmbab pikali mööda pedaaliva jalgratturi.
Kuhjasin kokku mõnel kuul kogetu ja iga päev ei näe päris selline välja. Ometi on selge, et meie argielu kulgeb pideval vägivallafoonil. Kas see mõjutab inimeste käitumist? Kas siniselt helendavatelt ekraanidelt ja kõlaritest kostev pidev märul pressib tõsiellu? Ma tahaks väga, et vastus oleks: “Ei, vägivalla pealtvaatamisel ei ole inimeste käitumisele mingit mõju”. Aga sellist vastust ei anna ilmselt ükski ekspert.