Vaikusteraapia rabas

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kohtume Riisa rantšos matkajuhtide Kaspari ja Mehisega, et rabas veidi jalutada, räätsadega laukale kõndima ja ujumagi minna.

See on huvitav koht, kus käia, sest, nagu Kaspar tõdeb, seal on hea nii seltskonnaga vestelda ja mõelda kui ka aju välja lülitada ja nautida mürata keskkonda, mis iseenesest paneb mõtted teisiti liikuma kui linnas pidevas müras viibides. Raba ongi vaikne. Lausa nii vaikne, et üle lendav lennuk on ainuke müra tekitav tehisobjekt, mis seal keskkonnas toob selgelt esile, mis on inimtegevuse igapäevane mõju ümbrusele ja meile endile.

Sest erinevalt metsast, heinamaadest ja põldudest ei leia siin puid, mis tuules heli tekitaksid, ega linde-loomi häälitsemas. Vesine keskkond isegi summutab heli ja vesteldes kuuleb, et meie hääled seal kaugele ei levi.

Selline paik annab hea võimaluse tulla kogema, kuidas aina töötav aju muudab arutletavaid teemasid või keskendubki keskkonna vaatlemisele. Kaspari sõnutsi keeruline ümber lülituda, et tunda ennast osana loodusest, mitte killukesena inimkätega loodud keskkonnast.

Rabatühjus tekitab inimeste vahele kiirema kontakti, sest siin puudub linnade anonüümsus.
Rabatühjus tekitab inimeste vahele kiirema kontakti, sest siin puudub linnade anonüümsus. Foto: Mailiis Ollino /

Kuna oleme retkel seltskonnaga, tuleb mitu korda jutuks see, et veidral kombel tekib raba matkaradadel inimestel suurem turvatunne kui linnas. “Inimestega on siin võimalik kohe kontakti saavutada, kuid linnas on kõikidel võimalus olla anonüümne. Tundub, et linnad on täis nukraid ja allasurutuid inimesi,” nendib Kaspar. “Ja ma ei saa neid kõiki päästa.” Millest? Mehis toob näite, et kas või Pärnu maantee ummikutest.

Rabameditatsiooni käigus selgub, et tuleb väga hea jõhvika-aasta. Nii et leiab põhjuse naasta. Samuti tutvume söödavate marjadega, mis võib-olla tänapäeva linnainimesele tundmatud – need on sinikas ja kukemari. “Sellised korilase liigutused nagu võtta mari, panna see suhu ja ära süüa, võtta laukast peoga vett ja see ära juua mõjusid väga hästi sellistele eksootilistele külalistele nagu korealased,” kõneleb Kaspar meile veel üsna loomulikust tegevusest.

Korealastele eksootilistena tundunud korilaseliigutusi tegemas.
Korealastele eksootilistena tundunud korilaseliigutusi tegemas. Foto: Mailiis Ollino /

Kogu rännak kulgeb peaaegu kimalaste-kihulasteta ja võib-olla on selles oma osa huulheinal – Eesti ainsal putuktoidulisel lihasööjataimel, millega rabamättad on tihedalt kaetud.

Järgmisena proovime kõndida räätsadega lauka pinnal ehk vee peal, nagu Kaspar seda nimetab. “Räätsad on vahendid, millega jaotada oma raskusjõud suuremale pinnale ühtlaselt laiali. See tagabki püsivuse eri pindadel nagu lumi või soine pinnas,” selgitab ta.

Kaspar soovitab teise inimesega vahet hoida vähemalt meetri jagu vahet olenevalt pinnasest. “Kui maastik on kühmuline ja puud kasvavad, siis on ohutu, aga kui on ilus roheline ja sile vaibalaadne pinnas, siis see tähendab ohtu. Kui on eriti ohtlik koht, siis on mõistlik kasutada köit üksteise vahel,” tutvustab matkajuht räätsakõnni peensusi.

Räätsadega laukal sammudes tunnen, kuidas pinnas vajub ja lainetab, mis mulle esmakõndijana pakub huvitava ja veidi kõheda kogemuse. Lauka pind hakkab veel tugevamini lainetama, kui Kaspar üles-alla hüppab, aga niisugusel moel ta tõestab ühtlasi, kuidas räätsad lauka pinnal püsivad. “Meil on siin see kõik olemas, aga planeedil on 7,6 miljardit inimest ja vähestel nende hulgast on võimalus kogeda midagi sellist – me kõnnime tegelikult vee peal. Raba on suur käsn,” tutvustab matkajuht.

Peale veel kõndimise hüppame sissegi, sest rabade matkaradade äärde lauka servadesse on ehitatud ujumiskohad. “Rabavesi on niisama happeline kui kaitsekiht meie nahal. Kui sa siin ujud, lood endale veel parema olemise ja kaitse. Käid vees ära, oled uuenenud ja võid mõelda, et elad kaks nädalat kauem,” usaldab Kaspar meile laukavee saladusi. Uuenemise jutt peab paika: väga värskendav on pärast tööpäeva minna ülipehmesse vette, mille pealmine kiht on päikesest soe, kuid juba kolme inimese liikumise tõttu tõuseb põhjast jahedam vesi, tekitades tunde, nagu ujud vaheldumisi külmas ja supisoojas vees. Kuna alumised kihid on üsna karged, ei saa väga kaua samas vees olla.

Laukast välja roninud, jalutame matkaraja lõpuni. Paistab, et vaikuses jutuajamine ja loodus teevad olemise õhtuks värskemaks kui väljapuhanuna hommikul ärkamine.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles