Omaaegne Riia maantee kaubamaja juhtis Pärnu ärielu

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Riia maantee 18 kaubandushoone ehitas 1938. aastal Pärnu majandusühisus. Enne Teist maailmasõda asusid maja teisel korrusel ühisuse töötajate korterid, nüüd on seal kaubamaja omanikfirma Pärnu majandusühistu kontoriruumid.

FOTO: Urmas Luik

Rahvasuus Riia maantee või kooperatiivi kaubamaja nime kandev Riia 18 hoone, kus praegu hoiab äritegevuse järjepidevust pood Kodukaup, valmis 1938. aastal ja oli toonase Pärnu majandusühisuse moodsaim poehoone kogu linnas.

Riia maantee 18 kaubandushoone ehitas 1938. aastal Pärnu majandusühisus. Enne Teist maailmasõda asusid maja teisel korrusel ühisuse töötajate korterid, nüüd on seal kaubamaja omanikfirma Pärnu majandusühistu kontoriruumid.

FOTO: Urmas Luik

Äritegevuse päralt polnud küll kõik kolmekorruselise maja ruumid, nimelt asusid maja teisel korrusel korterid ja mansardkorrus oli kasutamata.

Poe praeguse omanikfirma Pärnu majandusühistu personalijuht Enda Õnnik tuli siia 1963. aastal ja asus leiba teenima kaadriinstruktorina.

Omariiklusaegsest ühisusest oli vahepeal – 1944 – saanud Pärnu tarbijate kooperatiiv, mille hulka kuulus kogu rajoonist väga palju poode. Ajaloolise täpsuse huvides olgu siinkohal öeldud, et kui kooperatiiv opereeris peamiselt rajooni poodidega, siis Pärnu linnas oli toidu- ja tarbekauba müügi jäme ots Pärnu linna kaubandusvalitsuse käes.

Õnnik, kelle valduses on aukartustäratavalt mahukas arhiiv kõikvõimalikust materjalist, mis puudutab ühisuse, kooperatiivi ja ühistu tegevust, räägib, et Pärnu majandusühisusele oli Riia 18 kauplusehoone viimane enne suurt sõda.

Majandusühisuse aeg

Samas kõrval tegutsesid sõjaeelse Eesti Vabariigi ajal juba varem ühisuse ärid Riia 20 ja Riia 22. Madal kollane puithoone halli terrasiitmaja ja praeguse Shalomi mööblipoe vahel valmis juba 1850, kuid korraldati 21. sajandi algul ümber.

Nüüdses Shalomi mööbliäri majas avati ühisuse peakauplus 17. detsembril 1922.

Kõigi kolme Riia maantee hoone taga, kohas, kus praegu asub uus korterelamu, olid sõja eel kalurite võrgukuurid, mis ühisus kokku ostis, rajades sinna suured laod ja hobusetallid. Laohooned toimisid ühisuse logistikakeskusena ja siin müüdi suuremaid esemeid, mis poodidesse ei mahtunud.

Äri õilmitses, müügipinda oli juurde vaja ja nii ostis ühisus 1930ndatel linnalt Riia 20 kõrval asunud tühja maalapi, millele ehitaski uue kauplusehoone.

Teisel korrusel asusid korterid, kus elasid ühisuse enda töötajad, kes suures osas ilmasõja ajal üle mere Rootsi põgenesid. Kui Õnnik siia 1963. aastal tööle tuli, asus tema kontor ühe kunagise korteri sahvris. Kitsukesse ruumi mahtusid vaid töölaud ja kooperatiivi seif.

Eesti ajal müüdi kõigis kolmes hoones kõikvõimalikku kraami toiduainetest põllutööriistadeni. Hoovipealsetes ladudes-kuurides äritseti atrade, sahkade ja äkete, isegi hobustega. Kabjalisi peeti kaubamaja taga tallides. 30ndatel müüdi ühel aastal siin näiteks neli hobust.

Siseruumides käis vilgas müük osakondades. Tegutsesid jalatsite, rõivaste, toidukauba, kultuuri- ja majapidamistarvete eraldi sektsioon.

Nõukogude ajal müüsid kooperatiivi alla läinud ühisuse poed seinast seina kaupa edasi.

1965. aastaks oli kooperatiivi kontori töötajaskond sedavõrd kasvanud, et siinne kontor koliti Papiniitu, kus asus kooperatiivi laomajand. Tagasi kolis kontor siia 1998.

Ümberkorralduste järel rajati Riia 18 teisele korrusele poeruumid. Riia kaubamaja keskendus tööstuskaubale, siin tegutses näiteks kangaosakond, kujunes omaette puduosakond, mis pakkus alus- ja voodipesu, õmblustarvikuid, kamme, juuksenalle (juukseklambrid-lõksud, toim), seal mõõdeti püksikummi ja miidripaela.

Päris uutena hakkasid tegutsema parfümeeria- ja kullaosakond. Viimasena nimetatu asus teisel korrusel ja sealt lookles trepist alla Vene sõjaväelaste kaasade pidev saba.

Müüdi ka jalgrattaid, autokärusid, televiisoreid, pesumasinaid, raadioid, kaua aastaid isegi petrooleumi. Ostsid seda ainet peamiselt maainimesed oma laternate-lampide tarvis. Petrooleumitünn asus kaubamaja tagaõuel maa sees, kust ainet välja pumbati.

Kooperatiivi liikmeskond kasvas rajoonis kümnete tuhandete inimesteni. Liikmeraamat oli kui teine parteipilet, milleta oli väga nadi hakkama saada või teatud kaupa ostagi. Pisike raamat andis muu hulgas õiguse esemeid järelmaksuga soetada.

“Rajoonis oli ju tohutult sõjaväge ja sõjaväelaste prouad olid kõik meie liikmed koos meestega. Kui minema läksid, siis meil liikmeskond kohe mauhti vähenes. Liikmeks olemise peamine mõte oli see, et saaks osta liikmekaardi alusel defitsiitset kaupa ja sisuliselt olid kõik rajooni elanikud liikmed, elas inimene siis Kikerpera rabas või Tiblagorskis,” meenutas Õnnik.

Defitsiidist defitsiitsem

Kooperatiivi ketti kuulus palju rajooni poode, mille seas leidus neidki, mis pakkusid eriti defitsiitset kaupa.

“Kuigi, mis siis Vene ajal defitsiit ei olnud? Kõik oli defitsiit. Mäletan, et sain ükskord koslepi, kui tuli krunniga naine keskkomiteest kauplust kontrollima. Käis siin ära ja pärast tuli suur sõda, sest Vändras olevat toidupoes ainult lehmasabad ja loomakondid müügil. Küsiti, kas need olid pilkamiseks välja pandud. Aga kuidas siis nii, kui muud polnudki. Öeldi, et me teeme halba reklaami, aga kogu elu oli siis halb reklaam,” tähendas Õnnik, kes nõukogude ajal tegeles kõigi rajooni kooperatiivi poodide, sööklate ja ladudega.

Õnnik lisas, et Pärnu tarbijate kooperatiivil oli näiteks Raekülas pood Kalur, kust metsatöötajatel, kaluritel ja teistel teatud kategooria töötajatel oli töösaavutuste eest kindel partii kaupa ette nähtud. Kui Kalurisse tuli kasukaid, said nad neid omandada töösaavutuste eest nimekirja alusel.

Tegelikult toimis liikmelisuse süsteem enne Teist ilmasõda ühisuse ajalgi, kuid kooperatiivi aegu kinnistus liikmeks olek. Praegu on Pärnu majandusühistul 980 liiget.

Veel 1990ndate keskpaigani hoidsid ühistutagusel laohoovil öisel ajal silma peal koertega valvurid. Neljakäpalised tuli enne ametisse võttu kaubamaja katlakütjatega ära harjutada, sest kütjad tulid tööle varahommikul, kui mehitatud valve veel hoovilt lahkunud polnud.

Muide, Riia 18 keldris asub oma katlamaja, kus on Krulli (Franz Joachim Heinrich Krull, 1835–1901, Saksa päritolu Eesti masinaehitustööstur) kivisöekatel, mis siiamaani töötab ja mida päästeamet kaupluses imetlemas käib.

 

Tagasi üles