Suvel tärkab eestlastes vastupandamatu soov istuda autosse ja sõita loodust nautima. Paraku ei oska õnnetusse sattudes ega häirekeskusesse helistades paljud inimesed öelda, kus nad asuvad.
Rännuhimulised teadku oma asukohta
7. juuni 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Suvel sõidavad inimesed niisama ringi ega vaata teeäärseid silte, nentis Lääne-Eesti häirekeskuses praktikal olnud Väike-Maarja päästekooli lõpetaja Devi Berg. Nii tasub kujundada endale harjumus jälgida, kus maakonnas ollakse, mis külast ja bussipeatusest mööda sõidetakse. Õnnetused tabavad isegi ülihoolikaid autojuhte ning kiirabil ja päästjatel on ju vaja teada, kuhu väljakutse korral sõita.
Eriti hea, kui pikal sõidul oleks kaasas mobiil, millel saab välja võtta GPS-koordinaadid. Kui need häirekeskusele teada anda, on võimalik abisaaja asukoht kiiresti välja selgitada. Ka mõni uuem auto annab juba GPS-koordinaadid.
Küsimusterahe
Häirekeskuse töötajad oskavad hädasolija asukoha suunavaid küsimusi esitadeski kindlaks teha, kuid see võtab aega. Kuni minutid jooksevad, olnuks võimalik juba päästjad välja saata.
Teinekord ongi päästjad või kiirabi teel, kui päästekorraldaja ikka veel küsimusi esitab. “Jah, mõni küll pahandab, aga me ei küsi igavusest, vaid ikka selleks, et täpselt välja selgitada, millist abi inimene vajab,” seletas Berg. “Siis teame, kui mitu autot ja millised on vaja välja saata, ja kiirabitöötajad teavad valmis olla selleks, missugust abi neilt oodatakse.”
Mõni helistaja on pahandanud, et häirekeskuse töötaja andmeid üle küsib. See on vajalik, sest ähmis inimese kiiresti vuristatud tänavanimest võib mitmeti aru saada. Üks vale täht ja abi läheb valel aadressil.
Päästjatele teejuhatusega on suvel tihti hädas suvilas puhkajad. Näiteks viiakse vanaema ja lapsed autoga maale suvekoju. Ehkki vanaema küll teab, kus nad asuvad, on ta õnnetuse korral nii ehmunud ja segaduses, et ei tule meelde, millist teed pidi sõita ja kust ära keerata. Selliseks puhuks oleks hea aegsasti teejuhatus paberile kirjutada, et vanem inimene või laps selle vajadusel sealt maha lugeda saaks.
Nabareegel
Suve kurvad kaaslased on veeõnnetused. Berg on kindel, et vanematel annaks üht-teist nende ennetamiseks ära teha. “Meie peres on nabareegel,” sõnas ta. “Laps läheb nabani vette ja on näoga kalda poole. Enne vees hullama hakkamist tuleb meelde jätta, kus ema on, missugune torn või muu asi seal ligidal asub.”
Vees sulistavaid koolieelikuid ei tohi kordagi silmist lasta.
Kui märkate rannas uppujat, tuleb kiiresti otsustada, milline samm kõige arukam oleks: kas minna ise päästma, kutsuda rannavalve või helistada 112. Igal juhul peab kõva häält tegema ja kaasinimesi appi kutsuma. Siis võib oskaja üritada päästa, teine tormab rannavalvet otsima ja kolmas helistab kiirabisse. Taas on tähtis osata selgitada, kus täpselt abivajaja asub ja millisest teeotsast peab kiirabi alla keerama.
Suvevaheajal on kooliealised tihti üksinda. Et lapsed on uudishimulikud ja käivad seal, kuhu täiskasvanud satuvad harva, on nad avastanud lõhkekehi, põlenguid ja muud ohtlikku.
Lastele tasub õpetada, et midagi ohtlikku avastades või õnnetuse juhtudes peaks enne emale helistamist võtma kõne numbril 112. Seda ei tasu vanemail karta, et lapsed ei oska seletada, mis juhtus, sest päästekorraldajad on väljaõppinud küsijad ja koolilapsed oskavad väga hästi küsimustele vastata.
Helistada või ei?
Mõni inimene helistab talle endale suurena tunduva pisiprobleemi pärast, teine pelgab häirekeskust tülitada või arvab, et nagunii on keegi juba helistanud.
Kindlasti tasub numbril 112 helistada, kui rästik on hammustanud või herilase nõelamise järel on halb. “Päästekorraldaja täpsustab olukorra ja annab juhiseid, kuidas edasi käituda,” rääkis Berg. “Kui on vaja kiirabi saata, siis masina kohalejõudmiseni annab juhiseid meie meedik.”
Samamoodi saab telefonitsi nõu muudel kiiret abi nõudvatel juhtudel: kuni kiirabi tulekuni ühendatakse kõne meedikule, kes õpetab esmaabi andma. Sel viisil on aidatud sünnitusi vastu võtta, verejookse sulgeda või uppujat päästa. “Korra tõmbas üks naine lihatüki kurku ja mõne minutiga saadi see kätte, sest päästekorraldaja ühendas helistaja häirekeskuse arstiga, kes õpetas talle Heimlichi võtet,” rääkis Berg.
Isegi mõnes rahvarohkes kohas õnnetust nähes tasub telefon haarata. “Sa võid ju olla kümnes helistaja, aga võib-olla oskad just sina eriti väärtuslikku infot anda,” kinnitas Berg. “Kord helistas naine, et nägi bussiaknast, et auto on kraavis ja puud sellele peale langenud. Päästjad ja kiirabi sõitsid kohale ning leidsid autost hädasoleva naise.”