Maikuu lõpus said Pärnus ümarlaual kokku lähisuhte vägivalla juhtumeid lahendavate institutsioonide esindajad.
Lähisuhte vägivald on perede hästivarjatud saladus
8. juuni 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Politsei, ohvriabiteenistuse, Pärnu naiste varjupaiga, sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse osakonna ning linna- ja maavalitsuse sotsiaalosakondade spetsialistid arutlesid lähisuhte vägivalla põhjuste, selle ennetamise ja ohvrite toetamise teemadel.
Draama koduseinte vahel
Lähisuhte vägivalda kasutatakse pereliikmete ja lähisugulaste vahel, levinumad on abikaasa, elukaaslase, laste, vanavanemate väärkohtlemine.
Eestis on pere- ja lähisuhte vägivallast avalikult rääkima hakatud viimase kümne kuni 15 aasta jooksul. Tasapisi tuleb siiski mõistmine, et koduseinte vahel toime pandavad “vägiteod” pole ainult ohvri ja tema piinaja vahelised asjad, vaid probleem vajab riigi sekkumist.
Lääne prefektuuri korrakaitsebüroo ennetusteenistuse ülemkonstaabel Alar Abel rääkis 2007.-2009. aasta politseistatistikale tuginedes, et keskmiselt toimus Lääne prefektuuri territooriumil 75 lähisuhte vägivalla juhtumit kuus, Pärnus kõige rohkem: 1,1 juhtumit päevas. Kokku on sel ajavahemikul Pärnumaal registreeritud 981 lähisuhte vägivalla juhtumit. Neist 379 peres kasvavad lapsed, 56 peres kasutati otsest vägivalda lapse suhtes.
2010. aastal registreeriti Pärnumaal 204, tänavu nelja kuuga 67 lähisuhte vägivalla juhtumit.
Abeli sõnutsi on politsei eesmärk eelkõige inimese elu, turvalisuse ja vara kaitse, sotsiaalsete probleemidega tegelemine jääb ohvriabi ja sotsiaaltöötajate pärusmaaks.
“Lastega juhtunud intsidentide info antakse 100 protsenti edasi lastekaitsetöötajatele või nende puudumisel omavalitsuse sotsiaaltöötajatele,” kõneles Abel. “Ohvriabi tegeleb juhtumiga edasi vaid siis, kui inimene ise selleks nõusoleku annab.”
Statistikas märgitakse veel, et enamik lähisuhte vägivalla juhtumitest leiab aset pärast tööpäeva lõppu ja nädalavahetustel. 90 protsendil on kannatanu naine, kümnel protsendil mees (nii täiskasvanud kui alaealised). Vägivalla toimepanijatest on alkoholijoobes umbes 80 protsenti, vägivalla ohvritest 30 protsenti.
Varjupaik aitab kriisi üle elada
Politseis registreeritud lähisuhte vägivalla juhtumitest 15,7 protsendi suhtes on 2011. aastal alustatud kriminaalmenetlust, neljal protsendil juhtudest väärteomenetlust.
Ümarlaual osalenud tõdesid, et kaugeltki alati ei julge ohver kutsuda jõhkrutsejale politseid. Kui ohver ei suuda kodust elu enam taluda, on üks võimalusi ajutiselt eemalduda ja otsida abi naiste varjupaigast.
Eestis on kokku 10 naiste varjupaika, 2010. aastal kasutas varjupaigateenust 520 perevägivalla eest põgenenud inimest. Pärnu naiste varjupaik avas uksed poolteist aastat tagasi ja 2010. aastal registreeriti seal 56 esmapöördumist ja 256 esmahelistamist.
Kõige rohkem otsisid abi 25–49aastased naised. Keskmiselt oldi varjupaigas nädal kuni neli nädalat. Enamikul pöördunutest on lapsed, varjupaika võeti nad kaasa 20 juhul.
MTÜ Pärnu Naiste Varjupaik on seadnud eesmärgi ennetada lähisuhte vägivalla riske ja toetada vägivalla all kannatavaid naisi, pakkudes neile kriisinõustamist, turvalist majutamist ja infot tugisüsteemide kohta.
“Aastase kogemuse põhjal julgen öelda, et meile julgetakse nõu ja abi saamiseks helistada ka siis, kui varjupaika tulek pole iga kord vajalik,” rääkis varjupaiga eestvedaja Margo Orupõld. “Kui meie töötajad ei oska või ei saa kohe aidata, püüame abi leida teistest organisatsioonidest.”
Orupõld soovis kõigile südamele panna, et inimesed võiksid rohkem lähisuhte vägivalla all kannatajaid märgata ja neile abikätt ulatada, selmet hukka mõista. Vägivalla all kannatav naine ootab kaaslaste abi ja sekkumist, sest temast endast ei ole esimese sammu astujat.
Ohvriabi aitab väljapääse otsida
Enamik Pärnu varjupaigas öömaja leidnud kliente naasis koju. Politsei väljakutsetel eemaldati 72 protsendil juhtudest vägivallatseja kodust: kas viidi kainenema või lahkus isik ise.
Kui politseipatrull käib perevägivallaga seotud väljakutsetel, täidetakse alati vastav infoleht ja kannatanu nõusolekul edastatakse tema andmed ohvriabikeskusele, mille töötajad inimesega hiljem ühendust võtavad.
Sotsiaalkindlustusameti Pärnu ohvriabikeskuse spetsialistid Ilona Veike ja Kaisa Üprus tegelevad peale perevägivallaohvrite muul viisil kannatanud inimeste nõustamisega, näiteks koolikiusamise ohvrite ja leinajatega.
Ohvriabiteenistuse poole pöördunud inimene saab spetsialistidelt nõu oma edasise elu korraldamisel: aidatakse probleemipundart harutada, taotleda kriminaal- ja väärteomenetluse alusel psühholoogilise abi hüvitamist, täita vajadusel dokumente, edasist tegevust kavandada. Teenistusega võib kontakti võtta igaüks, kes vägivalla all kannatab.
Ohvriabi spetsialistid näevad oma töös, et nende juurde jõudnud inimesed on tihti kannatanud aastaid nii füüsilist väärkohtlemist kui emotsionaalset terrorit, alandamist ja mõnitamist.
“Ohvrid vajavad alati psühholoogilist abi, sest ohvri rollist on ilma abita üliraske välja tulla,” rääkis Veike oma kogemustest. “Kui inimene on aastaid kuulnud, kui loll, saamatu ja oskamatu ta on, hakkab ta seda uskuma. Tihti on ohver ära lõigatud oma ülejäänud lähedastest ega saagi mujalt adekvaatset infot, et ta on tegelikult tubli ja tragi ning viga on mõnitajas.”
Üpruse sõnutsi kaasneb füüsilise vägivallaga alati psüühiline vägivald. “Sellest saavad inimesed üldiselt aru, et nende vastu suunatud füüsiline rünnak on vale, aga vaimset survet talutakse palju kauem,” tõdes ta. “Samal ajal hoiab vaimne terror kogu aeg pinget õhus. Vahel esineb paremaid päevi, kuid pere ei tea kunagi, mis sõimu ja peksu jälle vallandab.”
Tihti ei julge ohver aastaid midagi ette võtta, sest juhtunuga kaasneb kohutav häbi. Lähedasele politsei kutsumine tekitab agasid: “ma ju armastan teda”, “meil on ka häid aegu”, “mida naabrid mõtlevad?”, “kes makse maksab, kui abikaasa ära viiakse?”.
“Ohver mõtleb, et ei soovi lähedasele halba, aga politsei kutsumine pole halva tegemine,” julgustas Üprus kannatajaid selja sirgu lööma. “Jäetakse tähelepanuta, et iga vägivallatseja vastutab oma tegude eest ise.”
Lihtsaid lahendusi pole
Üheseid häid valemeid niisuguste olukordade lahendamiseks kahjuks pole, arvasid Üprus ja Veike. Enamasti leiab ohver hingerahu alles siis, kui suhe on läbi.
Samal ajal võib ründaja surve väga tugevaks muutuda, kui kannataja otsustab suhte lõpetada. Tagasi ei kohkuta ähvardustest ega manipulatsioonidest, näiteks muudetakse kooselu üle kontrolli taastamise vahendiks lapsed.
Veike juhtis tähelepanu probleemile, et lahutuse korral on mõlemal lapsevanemal õigus lapsega suhelda, kuid keegi ei saa garanteerida, et vanem lapsega kokku saades teist vanemat ei mõnita, katteta lubadusi ei jaga ja koduste reeglitega arvestab.
Pahatihti juhtub, et vägivallatsejast lahutades peab kodunt lahkuma just naine lastega. See toob kaasa teist laadi raskused: pole õiget elukohta, varjupaika kauaks jääda ei soovita, lapsed peavad käima koolis-lasteaias, lastega kodusel emal ei piisa sissetulekust äraelamiseks, elatise nõudmise ja varajagamise protsessid võtavad aega.
Vihastada võib, lüüa mitte
Menetlusi, mis saavad lõpu vägivallatseja riigi leivale saatmisega, on Veike ja Üpruse meelest vähe. Tugevamal poolel kipub rahakott paksem olema, ta saab palgata hea advokaadi. Ohver ei suuda vahel seoses läbielatuga end kohtus ja teistes ametkondades selgesti väljendada ega õige koha peal õigeid asju öelda, ründajad seevastu on enamasti ülimalt sõnaosavad ja veenvad manipulaatorid.
Nõrgaks kohaks peavad ohvriabi spetsialistid vägivallatseja käitumisega tegelemist. Psühholoogi juurde või vihateraapiasse ei saa kedagi vägisi suunata, ent jõhkrutseja ei pruugi oma vigu ega probleeme tunnistada.
“Kui inimene väidab, et tal on probleem sellega, et tema naine ei tee mitte kunagi midagi õigesti, pole midagi teha,” nentis Üprus. “Vihastamine pole iseenesest halb, igaüks vihastab vahel, häda tekib siis, kui oma viha kaasinimeste peale välja valatakse.”
Ühiskonnas on laialt levinud arvamus, et tihti põhjustab “karistamise” naine ise, kes oma aastatepikkuse näägutamisega on abikaasa niikaugele viinud.
“Seda tuleb ette üliharva,” tõrjus Veike väidet. “Enamasti tegeleme juhtumitega, kus naine ei julge mehele vastu iitsatadagi, sest teda on aastaid süstemaatiliselt alandatud.”
“Kui naine aina näägutab ja talle ei mõju lugupidav rääkimine, tuleb sellest naisest lahku minna, mitte ta läbi peksta,” tuletas Üprus meelde normaalse käitumise aluseid.
Lähisuhte vägivalla all kannatajatele
Pärnu naiste varjupaiga telefon 53 981 620, e-mail parnunaistevarjupaik@hot.ee.
Pärnu ohvriabiteenistuse telefon 444 0716, e-mail parnu.oa@ensib.ee.
Üleriigiline lasteabi telefon 116 111.