Ettevaatust, jälle kuumalaine!

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ain Kallis.
Ain Kallis. Foto: PP

Kui mullu andis Eesti meteoroloogia ja hüdroloogia instituut (EMHI) Eesti elanikele kuumahoiatuse 12. juulil, siis tänavu teavitati rahvast üle kuu aja varem, 7. juunil.

Samalaadsed ilmamuutused tekitavad alati hulga küsimusi, mis aastast aastasse korduma kipuvad. Nüüdki päritakse sünoptikutelt ja klimatoloogidelt, kas säärast põrgupalavust on üldse Eestis juunis esinenud.

Rahvast huvitab seegi, kas lõunamaine ilm jääb veel kauaks püsima. Kas praegune päike on eriti põletav? Miks ametlikud soojanäidud erinevad ”minu maja seina kraadiklaasi omadest”?

Meie meteoroloogid annavad kuumahoiatusi suhteliselt harva. Domineerivad tormi-, äikese-, tuleohu- ja põuahoiatused. Oleme küll põhjamaa, kuid siiski jõuavad vahel meieni niisked õhumassid soojalt Vahemerelt või kuiv mandriline õhk Lõuna-Venemaalt. Harva, kuid seda isegi juunis.

Praegu kestab olukord, kui Ida-Euroopa kohal laiutav, Saksamaal Christianeks ristitud kõrgrõhuala toimib kui ilmapolitseinik, mis ei lase jahedust ja niiskust toovaid Arami- ja Balthasari-nimelisi tsükloneid Atlandilt siiakanti tulla.

Sageli toob just asend kahe rõhkkonna vahel meile lõunast kuumapahvakuid ja siinne atmosfäär läheb üha palavamaks. Kui selline olukord kestab päevi, nimetatakse seda kuumalaineks.

Hoiatused kogu Euroopale

Neli aastat tagasi loodi Euroopa avalike ilmateenistuste ametlike hoiatuste tarvis koduleht http://www.meteoalarm.eu/ (eesti keeles: http://www.meteoalarm.ee/).

Seal võib meie maailmajao kaardilt saada selge ülevaate igasugu ohtlikest ilmanähtustest enamikus riikides. Aprillist 2010 on Eesti jõudnud selles vallas Euroopasse koos Läti, Horvaatia ja Serbiaga.

Mida too kaart siis näitab? Näeb, millised ohtlikud ilmanähtused esinevad 30 riigis. Seda nii 24 kui 48 tunni jooksul. Need nähtused on: tugevad vihmad, äikesetormid, kuumalained, külmalained või kiilasjää, metsapõlengud, laviinid ning üleujutused või ohtlikud lained rannikul.

Piktogrammid on üpris arusaadavad, ainult kunstniku ettekujutuses on metsatulekahju pigem kuuseoksal laulva linnu moodi, lennuväljadel kasutatavate kergelt lehvivate triibuliste ”sokkide” kujutised peavad aga hoiatama väga kõva tuule eest.

Jälgige värve! Kui riik (või selle piirkond) on kaardil rohelist värvi, on seal ilma poolest rahulik aeg. Kollane värv tähistab potentsiaalset ohtu, oranž ja eriti punane aga seda, et ohutase on väga kõrge.

Viimasena mainitud olukorda kirjeldatakse veebilehel järgmiselt: ”Ilm on väga ohtlik. Prognoositud on erakordselt tugevaid ilmanähtusi. Tõenäolised on suured kahjustused ja avariid laiemas piirkonnas, paljudel juhtudel koos ohuga elule ja tervisele. Hoia end pidevalt kursis detailsete oodatavate meteoroloogiliste tingimuste ja riskidega. Järgi tingimusteta kõiki võimuesindajate antud käske ja soovitusi, ole valmis erakorralisteks meetmeteks.”

Kui klikkida riigi kohal, näeb samuti, millistes paikades missugused ohud elanikke või külalisi varitsevad.

Näiteks olid lähemad oranži värvi alad Kuramaal ja Põhja-Saksamaal (7. juunil kuumust üle 32 kraadi), samuti Tšehhimaal (äike paduvihmaga). Soome lõunaosa, Mandri-Eesti ja suurem osa Lätist oli kollase värvi all (potentsiaalne kuumaoht).

Eesti soojarekordid

Eesti soojarekord (35,6 kraadi) on mõõdetud 11. augustil 1992 Võrus. Võrdluseks on tuua Euroopa rekord (48 kraadi), mis mõõdetud 10. juulil 1977 Ateenas. Nii et meie rekord ei tundu kuigi väärikas.

Häda on selles, et oleme kohastunud keskmiste soojanäitajate ehk 15–17 kraadi järgi suvekuudel. Rõõmustame, kui vesi järvedes ja meres soojeneb 21–23 kraadini, 25kraadist vett nimetame juba supiks. Kui aga õhusoe (varjus, muidugi) kerkib 30 kraadini, hakkab see paljudele tervisele, töötamine kontorites muutub piinaks (kõikjal pole ju konditsioneere).

Millal jõuavad kuumalained Eestini?

EMHI 2008. aastal välja antud teatmikus ”Eesti ilma riskid” on näiteid toodud 1992., 1994., 2003. ja 2006. aasta kuumalainetest, mis külastasid meid juulis või augustis. Näiteks pärineb Tallinna absoluutne soojarekord 34,3 kraadi 1994. aasta 30. juulist.

Kuumalained juunis on märksa haruldasemad. Maksimaalne õhutemperatuur oli 30 kraadi või üle selle viimati kolm päeva järjest 2006. aasta 20.–22. juunini Narva-Jõesuus, Valgas ja Võrus.

Varasematel aastatel esines nii palavaid perioode harvem: 1896., 1905., 1917., 1940. ja 1950. aasta jaanikuul. Selle kuu temperatuurirekord (34 kraadi) pärinebki 18. juunist 1905 (mõõdetud Tartus).

Alati ei hoiatata palava eest seetõttu, et paar kuuma päeva jõutakse ikka välja kannatada, neid isegi nautida. Kui aga ööpäeva maksimaalne õhutemperatuur ületab 30 kraadi viiel või enamal päeval, siis seda olukorda loetakse (meie kandis) juba eriti ohtlikuks ilmanähtuseks. Selline seis näikse saabuvat Eestisse tänavu suvelgi.

Miks on kuumalained ohtlikud?

Esiteks ei ole me kohastunud palavuses elama, kuigi väidame, et ega soe konti riku.

Teiseks elame mere ääres ja siinne kuumus on väga sageli niiske (märg leil on teatavasti karmim kui kuiv).

Kuumus võib tappa: meenutagem 2003. aasta augustit, kui umbes kaks nädalat kestev ligemale 40kraadine leitsak surmas Lääne-Euroopas vähemalt 35 000 inimest!

Uurimused näitasid, et hullud polnud sedavõrd kõrged päevased soojanäidud kui see, et ööd ei toonud kergendavat jahedust. Pärast toda kuumalainet said riigiametid kõvasti hurjutada, et ei oldud valmis tegutsema säärastes oludes. Tööd said juurde nii arstid, tuletõrjujad kui energeetikud (järsult suurenes energiatarve – jahutusseadmed!).

Kas kuumalained on sagenenud?

Kliimaandmete read näitavad, et soojalaineid on tõesti hakanud varasemast rohkem meie aladele jõudma. Nagu seda ennustavad valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli (IPCC) raportid. Ent kas iga pahvak on seotud üleilmse soojenemisega, on kahtlane. Näiteks 2003. aasta kuumalaine puhul kirjutas üks Euroopa juhtklimatolooge Christoph Schär ajakirjas Nature: ”Kas see 2003. aasta laine on juhuslik nähtus või on seotud globaalse soojenemisega? Tõenäoliselt mõlemaga.”

Kas praegune päike on eriti terav?

Ei ole. Kui 2006. aasta juunis ületas ultraviolettkiirguse indeks (UVI) seitsme ühiku väärtuse (kõrge tase) kümnel korral, siis tänavu on see näitaja umbes samal tasemel, mis paljalt ja liigselt ”praadides” võib muidugi väga kahjulikult mõjuda. (Muide, Eesti senine kõrgeim näitaja on 8,7.)

Palavus on see, mis päikesega käsikäes tekitab põrgupalavuse mulje ja võib viia kuumarabanduseni! Veel tuletab EMHI tungivalt meelde, et meie metsades suureneb järsult tuleoht.

Enesetunnet mõjutavad veel tuul ja õhuniiskus. EMHI kodulehelt võib näha, et 7. juunil mõõdeti Paldiskis (Pakri ilmajaamas) pärastlõunal õhutemperatuuri maksimumiks 30,6 kraadi. Et õhu suhteline niiskus oli 29 protsenti ja keskmine tuule kiirus 3,3 meetrit sekundis, tundsid sealsed elanikud end niisuguses ilmanähtuste kompleksis olevat kui varjus, kuid 27,7kraadises soojuses.

Suviseks lohutuseks Haljala kandi vanasõna: ”Parem soojas surra kui külmas elada.”

Artikkel pärineb keskkonnaministeeriumi kodulehelt.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles