Tarkusest kaante vahel

Peeter Olesk
, kirjandusteadlane Tähtvere mõisast
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peeter Olesk.
Peeter Olesk. Foto: PP

Sõnal “entsüklopedist” tähenduses laialdaste teadmistega erudiit on sünonüüm. Selleks on sõna “polyhistor”, mis meie kaasajal on juba vanamoeline, ent mis tähendab sedasama – õpetatud inimest, kes on palju lugenud, kuid ka teab, mis toimub väljaspool tema enda kitsast eriala.

Vahe kahe sõna vahel seisneb selles, et esimese sõna tüvest tuletub sõna „entsüklopeedia”, samal ajal kui puudub „polyhistoria”.

Millist entsüklopeediat valida?

Ükski supelsaks ega muidu suvitaja ei võta kodunt puhkusele kaasa entsüklopeediat. Kui on vaja, otsitakse abi Vikipeediast. Pealegi ei ole igas kodus valida, milline entsüklopeedia on parim. Perekondi, kus leiduksid kõik eestikeelsed üldentsüklopeediad – kolm lõpetatud, kaks veel pooleli – on küllalt vähe. Hoopis vähe on selliseid peresid, kus eestikeelsete kõrval on olemas mõni võõrkeelne, näiteks vene-, saksa-, soome- või prantsuskeelne. Mitmel juhul aitavad välja korralikud seletussõnaraamatud, milles aga enamasti puudub nii oluline fakt nagu sõna keeldetoomise aeg (esmamainimine).

Kas see on nii tähtis teema, et temaga peab eksitama puhkust näiteks Valgerannas? Jah on, sest muidu ei saa lehtegi lugeda.

Ainuke koht, kust minusugune saab Eesti Entsüklopeediakirjastus ASi majanduslikust olukorrast pisutki usaldusväärset infot, on ajaleht Äripäev. Sealt (viimati 20. juunil) lugesin, et pankrotimenetluseks tuleb esmalt teha korda ASi paberimajandus, kuid samal ajal, augusti lõpuni, ei ole keelatud osta poodidest ENE/EE neid köiteid, mis teil kodus puuduvad. Soovitan seda teha, sest hinnad on all isegi siis, kui te ei osta hulgi, mil allahindlus võib olla kuni 50 protsenti.

Ja keset seda tohuvabohu, mis on paradoksaalne seda enam, et just üldentsüklopeedia peaks looma maailma asjades korra, alustas Raul Vaiksoo (1955) kirjastus TEA, mille enda üldentsüklopeedia on jõudnud kuuenda köiteni, veel üht entsüklopeediat, vähemasti kolmeköitelist teatmeteost “Aja lugu”.

Visuaalne maailma ja Eesti ajalugu aegade algusest kuni keskajani”, mida ta ise nimetab ajaloo atlaseks. TEA entsüklopeedia hakkas 24. köites ilmuma aastal 2008, kuues köide lõpeb märksõnaga „faiaagid”. Kui kolme aastaga on ilmunud kuus köidet, on vaevalt usutav, et järgmise kolme aasta jooksul ilmub 18 köidet. Vaiksoo entsüklopeedia nimetus eksitab.

Tegelikult on meie ees kronoloogiliselt ülesehitatud entsüklopeedia, mille tähestikuliselt esimeseks märksõna on “Aa”, koht põhjarannikul, mida autor mainib lohukivide leidumuse järgi.

Raamat, 434 lehekülge paks, on rikkalikult ja hästi illustreeritud, sisaldades palju geoloogia, paleoantropoloogia ja poliitilise ajaloo kohta. Kui ma märkisin, et lõpetatuna on “Aja lugu” neljaköiteline, pidasin silmas, et kuigi iga köite lõpul on oma register, vajab väljaanne koondregistrit, kasutatud kirjanduse loendit ja muud sellist. Trükitehniliste tööde kallinemist arvestades kokku umbes 170 eurot. Tavalisele perele säärane väljaminek, mis sunnibki küsima, millist entsüklopeediat valida.

Kuna Vaiksoo väga hea entsüklopeedia ei asenda alfabeetiliselt järjestatud üldentsüklopeediat, siis ma ehk ei eksi, kui oletan, et ajaga kaasas käia tahtev perekond peab algkapitalina investeerima teatmekirjandusse ligikaudu 500 eurot (mõtlen siin maksuvõimelisust osta välja Vaiksoo entsüklopeedia ülejäänud köited). Kordan: algkapitalina. Odavam tuleb opereerimine Vikipeediaga eri keeltes.

Kas pole varavõitu?

Eestis on hästi kaetud õppekirjandusega matemaatika, mõnevõrra ka füüsika, keemia ja eesti keel. Väga intensiivselt on viidud edasi kodulugu ehk sisemaist paikkondlikku ajalugu, jaoti botaanikat ning zooloogiat. Selle töö tegijaid on tunnustatud näotult vähe.

Äärmiselt ebaühtlane on pilt üldajaloos, eesti kirjanduses ja rahvaluules. Õppevahendite järjepidev rida neis aineis valmib enam-vähem kaheksa aasta jooksul tingimusel, et autor(id) on muust tööst vabastatud. Kui aga Kreeka elu tuleb eelnevalt kinni maksta, siis meil õpikuteks raha ei jätku, pealegi ei jää Kreeka viimaseks.

Kuid Vaiksoo entsüklopeedia ei ole kogu pere raamat. Meie ees on käsiraamat tööks asja kohta edasi- ja juurdelugemiseks. Ta on väga hariv, kuid pole kirjutatud nii, et kui oled ta läbi lugenud, võid vabalt öelda, et “nüüd tean ma kõike”.

Soovitan Pärnu muulilt tulles ja linnas patseerides otsida see entsüklopeedia mõnest poest üles (igast letist teda ei leia) ning näiteks uurida, kui palju uut ütleb ta Pulli asulakoha kohta.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles